Vaikusemäng on üks meelte treenimise harjutustest Montessori filosoofias. Vaikus, millest Maria Montessori kõneleb, on midagi enamat kui hääle mitte tegemine. See on täielik liikumatus igas mõttes, justkui hetkeline elu seisak. Selleks, et olla tõeliselt vaikne, nii et sa ei liiguta ennast üldse, ei tee häält ja isegi hingad vaevukuuldavalt, on vajalik kasutada oma tahtejõudu. Vaikuse saavutamine nõuab enesekontrolli ja sügavat keskendumist. Tõelisel vaikusehetkel eraldad sa oma hinge kogu välisest mürast ja igapäevaelu häältest. Sellisel hetkel pöördub pilk paratamatult sissepoole, et märgata seda, mis toimub sinu enda kehas, meeles ja hinges.

Huvitaval kombel on kaks levinuimat väärarvamust Montessori pedagoogikast täielikult vastandlikud.

Montessori pedagoogika on jäik ja paindumatu, tähtis on kord ja distsipliin. Meetod keskendub liigselt intellektuaalsete võimete arendamisele, lämmatades laste loovuse.

versus

Montessori pedagoogika järgi peavad lapsed olema vabad. Lapsed teevad täpselt seda, mida tahavad ja millal tahavad. Täiskasvanu ei sekku vaid laseb lapsel tegutseda.

Maria Montessori korraldas oma esimese rahvusvahelise koolituse Itaalias 1913. aastal ning esimese koolituskursuse Ameerikas 1915. aastal. Selleks ajaks oli info uuest edukast meetodist levinud kulutulena ja õpetajad üle maailma osalesid tema poolt läbiviidud koolituskursustel. Montessori-koole hakkas tekkima üle terve maailma.

Seekord ei räägi me suhkrust, jahust ja maasikavahust ega tiigrist, konnast ja kutsikahännast. Meid huvitab hoopis see, millest on tehtud Montessori lasteaiad ja kuidas neid ära tunda.