Esimesed kuus eluaastat on tohutult suur füüsilise ja psüühilise arengu aeg lapse elus. Montessori järgi on esimene arenguetapp kriitilise tähtsusega, sel perioodil moodustub kogu isiksus. Kuni kolmeaastase lapse füüsilist ja psüühilist arengut ei ole võimalik eraldiseisvana käsitleda, füüsiline areng järgneb psüühilisele arengule. Lapse füüsiline areng on terviklik, ta areneb pealaest jalataldadeni. Lapse immuunsüsteem on nõrk ja esimese arenguetapi jooksul võibki laps tihti haigestuda.
0–3-aastane laps võtab lakkamatult ümbritsevast keskkonnast infot vastu. Õppimine ei ole teadvustatud, vaid toimub justkui iseenesest, seda eelkõige tänu vastuvõtlikule meelele (absorbent mind). Laps omandab keele ning erinevaid kognitiivseid ja motoorseid oskuseid.
Esimese arenguperioodi teise poole märksõnadeks on “Mina ise!”. 3.–6. eluaastal on esiplaanil lapse füüsiline iseseisvumine. Laps kinnistab ja täiustab esimese kolme eluaasta jooksul õpitud motoorseid oskuseid ja meie vastutusel on pakkuda lapsele tema arengutasemele vastavaid iseseisvaid tegevusi ja liikumisvõimalusi. Füüsilise arengu seisukohalt on tähtis anda lapsele võimalusi oma jõudu proovile panna, lastes tal näiteks raskeid esemeid tõsta ja kanda ning pikki vahemaid kõndida. Montessori nimetas seda maksimaalseks pingutuseks (maximum effort).
Lapse tegutsemine ja õppimine muutub teadvustatumaks ja sihipärasemaks. Last huvitavad oma kultuuri kombed ja see ongi parim aeg lapsele sotsiaalsete oskuste õpetamiseks.
3–6-aastane väikelaps on konkreetne mõtleja ja õpib kõige paremini selgete käegakatsutavate vahendite abil.
