Kinodes esilinastus film „Maria Montessori“
Kinos Artis toimus filmi „Maria Montessori“ esilinastus, kus pärast hingeliigutavat kinotükki võtsid sõna poliitik Liina Kersna, ajaloolane ja kasvatusteadlane Milvi Martina Piir ja Montessori lasteaiarühma juhendaja Ruth Maria Roosi-Ott.
Maria Montessori loo algus
Filmis oli muidugi vaid väike osa Maria elust. Linateoses nägi Montessori pedagoogika lätet ja seda, kuidas Maria katsetas meetodit erivajadustega laste peal, kuid märkas, et see toimib ka tavalastega, aga nemad ei vaja niivõrd palju juhendamist ja avastavad ise.
Maria oli ka naisõigusliikumise juhtfiguur Euroopas. Ta pidas Berliini kongressil kõnet, kirjutas artikleid sugugi mitte ainult laste teemal, vaid tegi palju ka naiste hüvanguks.
Film lõppes kohas, kus Maria hakkas suuri tegusid tegema. Filmis oli ta umbes 30-aastane, aga tal oli selleks vanuseks juba kolm ülikooliharidust. Kõigepealt omandas ta loodusteaduse diplomi, siis leiti, et kui ta loodusest teab, võib ta ju meditsiini õppida. Kolmanda hariduse sai ta pedagoogikas. Pärast õppis ta ka filosoofiat, et end täiendada. See oli tolle aja kohta juba tõeline ime.
Milvi Martina selgitas, et tol ajal oli naistele akadeemilise hariduse võimaldamine väga keeruline. „Kõige kauem tõrkusid suured vanad kivistunud traditsioonidega ülikoolid nagu Oxford ja Cambridge. Muutused käisid pigem „jonnides“ – alguses võeti naisi vabakuulajateks, aga ei loetud üliõpilasteks, siis loeti, aga ei lubatud eksamitele, siis lubati, aga ei antud diplomit... Seega on ime, et Marial õnnestus see kübaratrikk rohkem kui üks kord,“ rääkis ta.
Ruth Maria avaldas soovi, et tahaks näha ka järge, kus Maria lõi esimese Casa de Bambini ehk Montessori lasteaia, kus hakkas tegelema normintellektiga lastega ja töötama välja Montessori meetodit, mida tänases haridussüsteemis tunneme.
Film jättis sõnatuks
„Ma olen täiesti sõnatu, mida juhtub harva,“ ütles pärast filmi vaatamist Ruth Maria, kes töötab 3-6-aastaste lastega.
Juhendaja on ka varem palju mõelnud ema hingevalule võimatutes valikutes, mida meile tuttava pedagoogika looja naisena tegema pidi. Kinotükis tunnetas ta pigem sügavalt lastega töötamise osa – muret ja progressi, mida nägid lapsevanemad ja töötajad, kes erivajadustega lastega tegelesid.
„Kui see töö oleks jäänud tegemata, mis seisus meie haridussüsteem praegu oleks? Kuidas oleks läinud elu edasi lastel, keda diagnoositi õpivõimetuteks või nagu tollal nimetati – „idiootideks“? Millised oleksid olnud nende väljavaated Montessorita?“ rääkis ta.
Valikud, mida on raske ette kujutada
Milvi Martina kommenteeris, et film oli väga kunstiline ja kandev liin oli huvitavalt üles ehitatud kahe naise – kurtisaan Lili ja Maria Montessori kohtumisele ja teatud paralleelsele kulgemisele meestekeskses maailmas 120 aasta taguses ühiskonnas.
„Lili oli kurtisaan – tänapäeva mõistes kõrgema klassi prostituut, kes leidis vabaduse rikkuse kaudu, ta mängis meestega sama mõõdupuuga nagu meestekeskne ühiskond naisele teeb. Maria vastupidi püüdis sõltumatust ja vabadust leida hariduse kaudu. Sisulised dilemmad ju ei muutunud – vastupidi, need olid täiesti ühesugused. Ei aidanud ei rikkus ega haridus ja naised olid ikka pandud valikute ette, kas valida töö või laps. Salata oma laps maha, et elus midagi saavutada või taanduda nagu filmis öeldud – kodumööbliks,“ rääkis ta.
Muutused on visad tulema
Liina kirjutab doktoritööd, mis puudutab Montessori pedagoogikat ja on käinud vaatlemas Montessori väiksemate koolilaste ja lasteaia tööd. „Kui nägin esimest korda oma silmaga Montessori pedagoogikat, muutis see mind ja mu elu. Kui istusime kaasvaatlejaga autosse, olime mõned minutid täiesti vait, sest see kõik vajas seedimist. See on uskumatu, kuidas see keskkond ja lähenemine lastele mõjub. Kui anname lapsele võimaluse, on tõeliselt muljetavaldav, milleks ta võimeline on,“ jagas ta.
Maria tegi tema sõnul haridusrevolutsiooni. „Haridusvaldkonnas on liikvele läinud selline termin nagu haridusgrammatika – need on asjad, mis ei taha hariduses kuidagi muutuda, ehkki seda üritatakse läbi aastakümnete,“ rääkis ta ja selgitas, et näiteks pannakse lapsed klassidesse vanuse järgi, tunnid kestavad 45 minutit, kool algab kell 8 hommikul.
Neid asju püütakse muuta, aga see on väga raske. Üritatakse hooga rakendada erinevaid pedagoogikaid, aga entusiasm kipub vaibuma. Maria on aga erand – tema pedagoogika on jäänud ellu. Eestiski avati ju esimene Montessori kool ja neid tuleb kindlasti juurdegi.
Milvi Martina selgitas, et kool institutsioonina kujunes välja 19. sajandil industrialiseerimise ajal, mille sümboliks võiks olla huugav tehas. Kool oli kinnine asutus, mis põhines distsipliinil. Selle vaim elab praegugi edasi – samas vanuses lapsed teevad nagu üks mees ühel ajal samu asju. Viimasel ajal räägitakse aga rohkem individualiseerimisest – aga palju seda koolielu igapäevasesse tegevusse jõuab, seda teavad õpetajad paremini.
Filmis jäi talle silma huvitav stseen, kus Lili mängis klaverit ja lapsed tantsisid ükshaaval. Huvitav, kui erinevalt nad end väljendasid, sest nende individuaalne eneseväljendus on erinev.
Kuna kool on välja kasvanud kirikust, seatakse õpetajatele ka ühiskonnas eriliselt kõrgendatud nõudmisi, et nad peavad olema justkui moraalimajakad ega tohiks endale vigu lubada. Ehkki 19. sajandil muutus haridus ilmalikuks, võeti paljud jooned sealtki kaasa. „Õpetajaid on kasutatud läbi aegade võimu huvides. Niipea kui neid pole tarvis, jäetakse nad kõrvale. See on ajalooline fakt, selle vastu ei saa,“ rääkis ta.
Armastuse pedagoogika
Filmist jäi ka kõlama, et Montessori on armastuse pedagoogika. Filmis kõlas armastus selles võtmes, et laps tunneb hoitust ja hoolt, sest sealsetel lastel oli puudu turvalistest kiindumussuhetest, mis on elu aluseks.
Ruth lausus, et juhendajatele õpetatakse tänini n-ö professionaalset armastust. „Armastusest lapse vastu austad teda, võimaldad talle parimat viisi arenemiseks ja lood keskkonna, kus ta saab oma täit potentsiaali kasutada.“
Liina lisas, et pedagoogikas on suhe õpilase ja õpetaja vahel määrava tähtsusega. Tegu pole küll ülevoolava armastusega, vaid pigem austusega lapse suhtes. Samas on igas armastuses ju oluline komponent austus.
Montessori meetod lahendab palju haridusprobleeme
Ruth Maria usub, et Eesti haridusmaastikul on Montessori meetodi jaoks tohutult soodne hetk. Haridusinimesed räägivad ju kaasaegsest õpikäsitusest. Kui võtta punkthaaval ette, mida soovitatakse saavutada – on Montessori haridus vastus kõigele.
Maria arendas oma meetodit 50 aastat ajast, kus film lõppes ning tänapäevane neuroteadus on tema meetodit suuresti kinnitanud.
Liina märkis, et uuringud on näidanud, et lapsed jõuavad ka tavarühmades sarnastele tasemetele, kuid loovus, loovkirjutamine ja sotsiaalsed oskused on need, mida Montessori lapsed paremini omandavad. Laps saab ise kontrollida oma sooritust ja otsustada. Saab teha koostööd, õppida õpipartneritega või keskenduda individuaalselt.
Ta usub, et Montessori pedagoogika võiks olla laialdasemalt munitsipaalhariduse osa, nagu Harku vallas on Montessori rühm tavalasteaia osa.
Milvi Martina tsiteeris lõpetuseks Lilit, kes õpetas Mariale enesekindlust – „Ära tsiteeri vanu autoriteete, kes on vanad habemikud ja ammu mullaks saanud, vaid räägi endast ja ütle – mina tegin, mina valisin, mina otsustasin!“
Tekst: Merje Miller; Fotod: Janne Lass
