Meelte abil kogeb laps ümbritsevat maailma, õpib aistinguid tajuma, liigitama ja mõtestama. Meelte arendamise ja täiustamise perioodil (0–5 a) pakuvad lapsele suurt huvi erinevad värvid, kujud-vormid, hääled, lõhnad, maitsed, laps võrdleb, otsib sarnasusi ja erinevusi. Meeltevahendid on loodud just sellele huvile ja arenguvajadusele vastama.

Tove Jansson kirjeldab oma jutustuses ”Nähtamatu laps”, mis juhtub lapsega, keda ei panda tähele ega armastata - ta kaob, muutub nähtamatuks. Nii juhtub ka lapsega, keda ei kuulata, kellega ei räägita ja kelle arvamustel pole tähtsust. Lapse loomulik areng häirub ja ta ei saa osa rikkast keelemaailmast. Keel aga on inimese liigiomane eneseväljendus- ja suhtlusvahend.

Järgnevalt ülevaade lapse keele arengust montessoripedagoogika järgi.

“Supposing I said there was a planet without schools or teachers, where study was unknown, and yet the inhabitants – doing nothing but live and walk about – came to know all things, to carry in their minds the whole of learning; would you not think I was romancing? Well, just this, which seems so fanciful as to be nothing but the invention of a fertile imagination, is a reality. It is the child's way of learning.

(Maria Montessori, The Absorbent Mind)

Lastel on loomulik huvi kõige selle argipäevase ja täiskasvanutele tihti tavalise vastu, mida nad enda ümber näevad. Lastele pole need sugugi igavad toimingud, vaid pakuvad suurt huvi. Maria Montessori nägi selles huvis suurepärast võimalust pakkuda lastele põnevat tegutsemist, mis samal ajal tähtsaid arendavaid eesmärke täidab. Igal harjutusel on oma vahetud ja kaudsed eesmärgid (nn oskused kogu eluks).