Maria Montessori pojatütar Renilde Montessori ütles, et Montessori pole alternatiivkool, vaid alternatiiv koolile. See pedagoogika erineb fundamentaalselt traditsioonilise kooli omast, kus täiskasvanul on tähtis ja vastutusrikas roll lastele etteantud programmi põhjal info ja oskuste edastamisel. Montessori koolis pole õpetajat, vaid lapsi suunab ja toetab juhendaja. Lapsed loovad ise oma tööplaanid ja seavad endale eesmärke. Neile ei panda hindeid, ei tehta kontrolltöid ega anta kodutöid. Klassis ei räägi kõige rohkem täiskasvanu, vaid lapsed. Puudub koolikell, mis annaks märku ühe tunni lõppemisest ja teise algamisest. Lapsed liiguvad ruumis vabalt ringi ja suhtlevad aktiivselt omavahel. Samas on see sigin-sagin eesmärgistatud ja laste jutt pole mitte tühi loba, vaid sisukad vestlused ja arutelud erinevatel teemadel. Kuidas Montessori kool päriselt töötab ja milliseid tulemusi oodata võib?

Vaikusemäng on üks meelte treenimise harjutustest Montessori filosoofias. Vaikus, millest Maria Montessori kõneleb, on midagi enamat kui hääle mitte tegemine. See on täielik liikumatus igas mõttes, justkui hetkeline elu seisak. Selleks, et olla tõeliselt vaikne, nii et sa ei liiguta ennast üldse, ei tee häält ja isegi hingad vaevukuuldavalt, on vajalik kasutada oma tahtejõudu. Vaikuse saavutamine nõuab enesekontrolli ja sügavat keskendumist. Tõelisel vaikusehetkel eraldad sa oma hinge kogu välisest mürast ja igapäevaelu häältest. Sellisel hetkel pöördub pilk paratamatult sissepoole, et märgata seda, mis toimub sinu enda kehas, meeles ja hinges.

Montessori lapsed õpivad suurema osa sõnavarast ja mõistetest kolmeetapilise õpetuse abil. Inglise keeles kutsutakse seda three-period lesson.

Maria Montessori korraldas oma esimese rahvusvahelise koolituse Itaalias 1913. aastal ning esimese koolituskursuse Ameerikas 1915. aastal. Selleks ajaks oli info uuest edukast meetodist levinud kulutulena ja õpetajad üle maailma osalesid tema poolt läbiviidud koolituskursustel. Montessori-koole hakkas tekkima üle terve maailma.