11. märtsil 2021 kirjutas Eesti kooliõpilane Natali Mällo artikli, kus unistab teistsugusest koolist. Montessori juhendaja Merike Safka avab vastuskirjas Natalile Montessori kooli põhimõtteid, mis võiksid olla üheks lahenduseks Natali poolt välja toodud probleemile ja küsimustele.

Kallis Natali!
Mis oleks, kui ma ütleks, et me ei peagi ratast leiutama hakkama? Just selline haridussüsteem, nagu sa oma artiklis kirjeldad ja mille järele igatsed, on tegelikult juba olemas. See pole isegi mitte noor ja roheline, vaid on maailmas kasutusel olnud juba üle 100 aasta. 

Külastasin Soomes kaht Montessori lasteaeda. Nimetan oma külaskäiku vaatluspäevaks. Istusin vaikselt toolil ja jälgisin, mida lapsed ja juhendajad teevad. Ei suhelnud lastega ega sekkunud nende töösse. Tegin vahepeal ka märkmeid.

Käte pesemine on Montessori rühmas üks populaarsematest igapäevaelu töödest. On ju samas töös koos kaks laste lemmikut, vesi ja seep! 

Maria Montessori pojatütar Renilde Montessori ütles, et Montessori pole alternatiivkool, vaid alternatiiv koolile. See pedagoogika erineb fundamentaalselt traditsioonilise kooli omast, kus täiskasvanul on tähtis ja vastutusrikas roll lastele etteantud programmi põhjal info ja oskuste edastamisel. Montessori koolis pole õpetajat, vaid lapsi suunab ja toetab juhendaja. Lapsed loovad ise oma tööplaanid ja seavad endale eesmärke. Neile ei panda hindeid, ei tehta kontrolltöid ega anta kodutöid. Klassis ei räägi kõige rohkem täiskasvanu, vaid lapsed. Puudub koolikell, mis annaks märku ühe tunni lõppemisest ja teise algamisest. Lapsed liiguvad ruumis vabalt ringi ja suhtlevad aktiivselt omavahel. Samas on see sigin-sagin eesmärgistatud ja laste jutt pole mitte tühi loba, vaid sisukad vestlused ja arutelud erinevatel teemadel. Kuidas Montessori kool päriselt töötab ja milliseid tulemusi oodata võib?