Huvitaval kombel on kaks levinuimat väärarvamust Montessori pedagoogikast täielikult vastandlikud.
Montessori pedagoogika on jäik ja paindumatu, tähtis on kord ja distsipliin. Meetod keskendub liigselt intellektuaalsete võimete arendamisele, lämmatades laste loovuse.
versus
Montessori pedagoogika järgi peavad lapsed olema vabad. Lapsed teevad täpselt seda, mida tahavad ja millal tahavad. Täiskasvanu ei sekku vaid laseb lapsel tegutseda.
Montessoril oli omal ajal distsipliini kohta üldisest arusaamast erinev nägemus ja sealt alguse saanud väärarusaamad on tänapäevalgi visad kaduma. Üldise arusaama kohaselt on distsipliin tähendanud välist kontrolli ja vabadus omakorda igasuguste reeglite ja piirangute puudumist.
Montessori oli seda meelt, et vaba olemise eelduseks on eneseregulatsiooni ja -suunamise oskus. Distsipliini all pidas Montessori silmas lapse enda sisemist küpsust ja distsipliini.Vabadus ja piirangud on sama mündi kaks külge, ilma üheta pole ka teist.
Montessori-pedagoogilises keskkonnas on lapsel võimalik vabalt tegutseda ja seeläbi areneb ka enesedistsipliin (oskus enese üle valitseda, oma tundeid ja käitumist kontrollida). Ettevalmistatud keskkonnas vabalt liikudes ja endale ise meelepärast tegevust otsides, areneb ka lapse tahtejõud. Iga valik tugevdab lapse oma tahet ja iga tegevus/liigutus on lapse enda tahtest lähtuv. Siinkohal on tähtis meeles pidada, et ettevalmistatud keskkond on täiskasvanu poolt detailselt läbimõeldud tervik, mis seab lapsele ka selged piirid ja kus laps saab oma tegevuse kohta (sisseehitatud vigade kontrolli kaudu) jätkuvalt tagasisidet. Ettevalmistatud keskkonnas on selged piirid, vaid head tavad ja tegevused saavad tunnustust. Täiskasvanu vastutusel on leida tasakaal vabaduse ja piirangute vahel.
Montessori lasterühmades on teatud reeglid ja piirangud, milledest kinni peetakse. Kui lapsed arenevad ja sisemine kontroll lisandub, väheneb loomulikult välise kontrolli vajadus.
Heaks näiteks ülalkirjutatu kohta on raamatust The Absorbent Mind (Vastuvõtlik meel) Montessori poolt kirjeldatud lugu sellest, kuidas lasteaeda saabus külastaja, kes oli veendunud, et lapsed teevad seal mida iganes tahavad, sest juba sel ajal oli Montessori lasteaed vabaduse poolest tuntud. Väike poiss aga vastas külastajale viisakalt, et tegelikult on hoopis nii, et neile meeldib teha seda, mida nad teevad.
“It’s not that we do as we like but we like what we do”.
Mida täpsemalt tähendab lapse vabadus Montessori pedagoogikas?
“Discipline in freedom seemed to solve a problem which had hitherto seemed insoluble. The answer lay in obtaining discipline by giving freedom. These children who sought their work in freedom, each absorbed in a different kind of task, yet all belonging to the same group, gave an impression of perfect discipline”
Montessori. The Absorbent Mind.
Valikuvabadus tagab igale lapsele individuaalse arenguvõimaluse. Kui lapse tegevused põhinevad tema enda valikutel, on ka motivatsioon tugev. Ettevalmistatud keskkonnas võib iga laps valida (nende tööde seast, mida talle on esitletud!) endale meelepäraseid tegevusi.
Laps võib ise valida, kus ta töötab ja kui kaua ta seda teha tahab. Kordamine on tarkuse ema ja lapse õppimise seisukohalt ongi teatud tegevuse kordamine tähtsam kui lõpptulemus. Laps arendab ja täiustab kordamise kaudu õpitud teadmisi ja oskusi. Montessori keskkonnas on lapsel võimalik töid teha nii mitu korda ja nii pikalt, kui ta ise soovib. Meie ülesandeks on tagada lapsele selleks võimalusi, aega ja rahu.
Lapsel on ka täielik õigus olla mitte midagi tegemata. Last ei sunnita erinevaid vahendeid kasutama või töid tegema. Meie tähtsaim töövahend kasvatajatena on lapsevaatlus ja tänu sellele peaksime oskama hinnata, kas pikemalt tegevusetult paistev laps oleks ehk valmis uueks esitluseks või näiteks vajab ta hoopis peale pikka keskendumist puhkust. Kõik protsessid ei ole meile silmaga nähtavad, laps võib küll näiliselt tegevusetuna paista, kuid samal ajal olulisi asju käsitleda. Kui lapsel on raske suure hulga vahendite seast tegevust valida, võime aidata, lastes tal valida vaid teatud tööde vahel. Peame last tundma ja erinevatest sensitiivsetest perioodidest teadlikud olema ning oskama ka selle kaudu last innustada.
Liikumine on lapse motoorsete oskuste arendamise jaoks väga oluline. Liikumine on ka oluline osa õppimisprotsessist. Motoorsed oskused toetavad last sotsiaalsete suhete arendamisel ja pakuvad lapsele võimalust iseseisvalt tegutseda. Kasvatajatena peame lapse kasvukeskkonna looma selliseks, et lapsel oleks ruumi liikuda ja oma keha erinevatel viisidel liigutada. Ettevalmistatud keskkonnas on lapse liikumisvajadus ka vahendite abil arvesse võetud. Vahendid peavad olema lapsele kättesaadavad, lapsele sobiva suurusega ja erinevates töödes peavad kõik vajalikud vahendid olemas olema, et laps võiks iseseisvalt tegutseda.
Montessori pedagoogikas kasutatakse terminit töö ja töötamine, mis asjatundmatute inimeste seas on tekitanud korraliku väärarusaama kogu meetodist ja Montessori lasteaedade tegevusest. Sõna “töö” ei tähenda siinkohal tööd selles tähenduses, milles täiskasvanud seda mõistavad, vaid rõhutab pigem lapse tegevuse tähendusrikkust. Lapse tegevust austatakse ja peetakse sama tähtsaks kui täiskasvanu tööd. Töötamine on Montessori pedagoogika järgi ka üks kõigile inimestele omastest pürgimustest (tendency), ka seetõttu ei kutsuta lapse õppimist ja tööd näiteks ülesandeks või mängimiseks. Ettevalmistatud keskkonnas töötamine on seotud mitmeti valikuvabadusega. Laps võib valida, kas ta tahab töötada või olla tegemata mitte midagi nähtavat. Lisaks on lapsel vabadus valida omale töö ja vabadus töötada nii kaua, kui ta tahab. Laps võib valida, kas töötada üksi või koos teistega ning kas mõni teine laps võib tema enda töötamist pealt vaadata või mitte. Laps saab valida ka koha, kus töötada. Ideaalses olukorras oleks lapsel ka valikuvabadus valida, kas teha tööd toas või õues.
Samuti nagu kordamine ja töötamine, on ka suhtlemine üks inimesele loomupärastest pürgimustest-kalduvustest ja seega ka tähtis osa lapse elust. Montessori lasteaiarühmas on lastel võimalik suhelda nii teiste laste kui täiskasvanutega. Suhtlemine teiste inimestega toetab lapse keelelist arengut (0-6a on keele arengu sensitiivne periood). Lapsel on luba ja võimalus teistega rääkida, teisalt ka luba ja võimalus seda mitte teha. Suure osa suhtlemisest moodustavad ilmed ja žestid (mitteverbaalne suhtlus) ning tavad ja kombed. Lapsed harjutavad häid tavasid täiskasvanu juhendusel ning õpivad näiteks rühmas teistelt luba küsima, kui nende töötamist tahavad pealt vaadata. See omakorda aitab lapsel ära kasutada vaatlus- ehk mudelõpet. Kuigi Montessori neid selle nimega ei nimetanud, siis lapsevaatluse käigus on ta juba sada aastat tagasi avastanud peegelneuronid. Põnev, kas pole! Ettevalmistud keskkond pakub lapsele erinevaid võimalusi suhtlemiseks, eneseväljenduseks, vestluspartneri kuulamise ja teisele töörahu andmise õppimiseks.
Montessori keskkonnas on lapsel võimalus osaleda rühmategevustes, samuti ka vabadus olla osalemata. Igal lapsel on võimalus tunda, et ta kuulub rühma ja on selle tähtis liige. Rühmategevustes osalemine on aga vabatahtlik. Näiteks, kui lapsel on töö pooleli, siis võib ta seda soovi korral rahulikult jätkata, hoolimata sellest, et hommikuringi aeg on algamas.
“As he is attracted by the various objects, a child will go and freely choose any of the objects which he has come to know and which has been already presented to him. The material is set out for him; he has only to strech out his hand to take it. He can carry the chosen object whereever he chooses, to a table, to a place near the window, to a dark corner, or to a little pretty carpet spread out on the floor, and he can use the object over and over again as often as he feels like it”
Montessori. The Discovery of the Child.
Mida täpsemalt tähendavad piirangud ja reeglid rühmas?
Piirangud ja reeglid on olulised ja vajalikud selleks, et laps teaks, mida temalt oodatakse ning õpiks rühmas toimima. Ettevalmistatud keskkonnas on lapsele üheks piiranguks näiteks see, et igat töövahendit on vaid üks komplekt. Kui vahend on kasutusel, peab laps oma järjekorda ootama. Lapse tahtejõud ja keskendumine arenevad ja laps õpib oma korda ootama.
Kuigi lapsel on vabadus valida töö, mida ta teha tahab, siis ta valik on siiski piiratud nende töödega, mida Montessori juhendaja talle juba esitlenud on. Täiskasvanu vastutusel on pakkuda lapsele tema sensitiivsetele perioodidele ja arengutasemele vastavaid töid. Juhul, kui laps on väga huvitatud tööst, mida ta veel valmis tegema pole, siis võib last innustada pealt vaatama, kuidas mõni vanem laps antud tööd teeb või näiteks antud vahendilt tolmu pühkima ja selle kaudu tööga vähehaaval tutvuma.
Lapsed ja täiskasvanud peavad toimima üksteist ja ümbrust austades. Rühmas liigutakse vaikselt ja rahulikult, kuulatakse teisi ja antakse kõigile töörahu. Teise lapse töövaibale ei astuta ega vahendeid puudutata ilma loata.
Vahendeid käsitletakse hoolikalt ning ettevaatlikult ning need viiakse oma kohale tagasi. Igaüks hoolitseb omalt poolt rühma puhtuse ja korra eest.
Lisaks võivad teatud piiranguid asetada ka nn. välised tegijad, näiteks päevakava asetab tahes tahtmata tegevustele omad raamid. Kui söömine, õueminek või vaikne tund lapse töötamise katkestavad, on tal võimalus seda hiljem jätkata. Sedakaudu on võimalik ka väliste tegurite raamides lapse tööd austada.