Montessori lapsed õpivad suurema osa sõnavarast ja mõistetest kolmeetapilise õpetuse abil. Inglise keeles kutsutakse seda three-period lesson.
Algselt on tegemist Édouard Séguini õpetusmeetodiga, mida ta edukalt vaimupuudega laste õpetamisel kasutas. Montessori aga leidis, et meetod sobib väga hästi kõikidele lastele. Tegemist on väga lihtsa ja loogilise õpetusviisiga, mis kiiresti ka meile, täiskasvanutele, omaseks muutub. Pole ime, et Montessori selle kasutusele võttis.
Uurime lähemalt, mida see tähendab.
Nagu nimetuse järgi arvata võib, toimub õpe kolme etapi kaudu. Uusi mõisteid võiks korraga olla 3-4, mitte rohkem.
1. Tutvustamine (See on… )
Kõigepealt tutvustatakse lapsele uut mõistet konkreetse eseme või pildikaardi abil. Näiteks on pildikaardid metsloomadest ning esimeseks loomaks rebane. Täiskasvanu näitab lapsele rebase pilti ja ütleb: “See on rebane”.
Nimetust võib paar korda korrata, kuid selle etapi liiga pikaks venitamist tuleks pigem vältida. Siinkohal keskendutakse ainult antud looma nimetusele, kõikvõimalik lisainfo rebase kohta jäetakse hilisemaks ajaks. Seega ei ütle me: See on rebane, rebane elab metsas ja tal on uhke kohev saba. Vaid lihtsalt: See on rebane. Nii ühendab laps kergesti rebase pildi selle nimetusega.
2. Äratundmine (Näita mulle … )
Sama näitega jätkates, ütleb täiskasvanu looma nime ja palub seejärel lapsel näidata, millisel pildikaardil on rebane. Kaartide (esemete) järjekorda laual peaks vahepeal muutma.
See etapp on kõige olulisem ja pikem ning sellele peaks rahulikult ja kiirustamata keskenduma. Õppimisest võib teha lõbusa mängu, laps võib lisaks eseme või pildikaardi osutamisele selle ka täiskasvanule anda, selja taha peita, tagurpidi keerata, sellele koputada jne. Tähtis on, et kordusi tuleks võimalikult palju.
Juhul, kui laps õiget looma ära ei tunne, peaks esimese etapi juurde tagasi minema.
3. Meeldetuletamine (Mis see on…?)
Täiskasvanu osutab rebase pilti ja küsib lapselt: Mis loom see on? Laps vastab ja seejärel käiakse samamoodi koos läbi kõik laualolevad loomad. Korratakse.
Sellesse etappi võib lõpus lisada ka väikese mälutreeningu - laps läheb pildikaardiga teise lapse või täiskasvanu juurde ja ütleb talle: “See on rebane”. Lisaks sellele, et laps peab meeles pidama meie näites oleva rebase nimetuse, peab ta samal ajal läbi mõtlema, kuhu ja kelle juurde ta läheb ning mida kohale jõudes teeb. Lapse jaoks on see aga lihtsalt lõbus mäng. Juhul, kui lapsel loomade nimetamine ei õnnestu, on kolmanda etapiga liiga vara alustatud ning peaks teise etapi juurde tagasi minema.
Veel tasuks meeles pidada, et olenevalt lapsest, olukorrast ja õpitavatest mõistetest võib kas etapid pikema perioodi peale jagada või kõik kolm etappi samal korral läbi käia. Ühe etapi kestvus ja edasi (vajadusel ka tagasi) liikumine sõltub alati lapse tempost.
Samal põhimõttel käsitletakse lapsega erinevaid mõisteid, näiteks meeltevahenditega seoses suur ja väike, kerge ja raske, kare ja sile jne.
NB! Alla kolmeaastaste lastega õpitakse uut sõnavara esimese ja teise etapi abil, lapsel ei paluta asju ise nimetada, sest ta ei pruugi veel osata kõiki häälikuid korrektselt hääldada. Montessoris aga on tähtis, et laps saab õppimisel positiivseid kogemusi, mis omakorda kasvatab eneseusku ja toetab edasist õppimist.