Lubasin, et kirjutan Montessorist ka natuke isiklikuma pilgu läbi. Just sellest, kuidas me järgime Montessori meetodit kodus oma kahe lapsega, kes on hetkel 2,5 ja 1 aastat vanad.
Montessori puhul on üks kõige olulisemaid aspekte ettevalmistatud keskkond. Lasteaias on vastavat keskkonda ehk lihtsam saavutada, iga kodu on aga erinev. Kodud on eri suurustes, erinevate võimalustega ja oma isikliku maitse järgi kujundatud. Ja selle pärast lahendusedki on nii erinevad. Laps on võrdne pereliige, seega austusest tema vastu soovime kindlasti Montessorit järgides kodu lapsele võimalikult sobilikuks ja mugavaks teha. Sealjuures on teatud põhimõtted, mida võiksime järgida, kuid lõpptulemus tuleb igas kodus omapärane.
Otsustasime oma pere ja kodu tingimustest lähtudes teha ühe toa laste mängutoaks. Just mängu- ja õppetoaks, sest magavad lapsed mujal. Tuba pidi olema sobiv nii Montessori koduõppeks kui ka mängimiseks (sh külaliste puhul või laste sünnipäevade pidamiseks). Selleski osas võib kodune keskkond suuresti erineda. Näiteks mõnes peres, kus lapsed kasutavad kodus Montessori vahendeid (nn koduõpe, vanuses 3–6), hoitakse neid eraldi: st eristatakse selgelt mänguasju ja Montessori vahendeid ning viimased on koduse Montessori klassi moodi ruumis. Aga meie seda ei tee. Ühes ja samas toas peavad olema kõik laste kasutatavad asjad ja vahendid – näiteks nii klotsid kui legod, mitmesugused nukud, loomad ja pusled, Montessori-moodi tööd, päris Montessori vahendid, muusikariistad (võib-olla tulevikus klaver), mõned üldmotoorika vahendid (Pikleri kolmnurk, kiik). Ainult praktilise elu vahendid jäävad kööki. Lastel on oma väike köök meie köögialal. Ja ka osa kunstimaterjalidest – eriti värvid maalimiseks, mis nõuavad vett – jäävad köögi-alale, kus lastel on oma väike laud. Algselt mõtlesime lugemisnurgagi jätta elutoa diivani peale, kus siiani olime harjunud lastega koos raamatuid lugema, kuid lõpuks ikkagi tegime väikse lugemisnurga ka mängutuppa.
Nii et kui hakata lastele tegema mängu- või magamistuba, siis alguses on vaja läbi mõelda, kuidas täpselt seda tuba sisustada. Kas ühte tuppa peavad mahtuma kõik laste asjad või oleksid need jagatud ja asuksid erinevates kohtades terves kodus? Aga kindel on see, et vajalik on kord, sest siis saab lapski seda järgida. Laps peab teadma, kus mis asub.
Kujundus
Toa kujundus peaks olema lihtne ja minimalistlik. See ei tähenda, et kõik peab olema ainult valge ja puhas, lubatud on ka värvid ja oma maitse järgi toale iseloomu andmine omapäraste detailidega. Aga üldmulje peaks jääma rahulik. Tuba ei tohiks olla liiga kirju, sest esiteks on väsitav olla sellises toas pikalt, aga teiseks see viib tähelepanu mujale. Tuba ise peaks olema ainult taust – ja just neutraalsel taustal märkame me olulisi detaile (mänguasju ja erinevaid töid ja vahendeid). Selle pärast on eelistatud ühevärvilised seinad. Ka seintel olevad pildid ja muu taoline on siis palju ilusamini näha.
Mängu ja töö ala
Montessori järgi tehtud lastetoas ei pea olema palju asju. Aga on üks asi, ilma milleta ei saa ja selleks on riiulid – vähemalt, kui kodus on lapsed vanuses kuni kuus aastat. Laste mänguasjad asetame me lahtistele riiulitele, ühe kaupa. Isegi väikestele beebidele, kui nad hakkavad liikuma. Kui asi on ilusti pandud riiuli peale, kutsub see last, tekib huvi ja soov seda võtta ja sellega mängida. Ja pärast on lapsel palju lihtsam teada, kuhu selle peaks tagasi panema. (Selle pärast me ei kasuta mänguasjade korvi või kasti, kus kõik asjad on koos ja segamini.) Riiulid võivad olla erinevad, aga peamiselt – lihtsad, puhtad, lapsele turvalised. Mida väiksem laps, seda väiksemat riiulit on tal vaja. Kuna meie peres on kaks last, siis hästi toimib see, et noorema lapse mänguasjad on esimese, kõige madalama riiuli peal (sh sellised asjad, millega mängivad mõlemad), aga ülemise riiuli peal, kuhu pisem veel ei ulata, on suurema lapse asjad, mida beebi ei peaks kätte saama.
Riiulite peal on iga mängu või vahendi jaoks väike korv või kandik. Laps saab võtta kandiku ja viia selle sinna, kus tahab seda kasutada. Iga mäng on eraldi, nii et kõik on selge ja ei teki segadust. Selline süsteemsus ja kord aitab last.
Kindlasti on lastel vaja oma väikest lauda ja toole. Lapsed saavad mängida/töötada seal, kus nad tahavad. Montessori klassides lapsed valivad, kas soovivad töötada laua ääres või väikese vaiba peal.
Väike vaip võiks lastel olla igal juhul – see on hea viis, kuidas luua selge ala üheks mänguks või tööks. Laps võtab väikese vaiba, rullib selle põrandal lahti just seal, kus ta soovib olla ja siis viib oma töö sinna. Juba vaiba paikapanemisega seonduv on omaette üldmotoorika tegevus: vaiba kandmine, lahti ja kinni rullimine. Kui töö on lõpetatud, siis viib selle tagasi ja lõpuks viib ka vaiba tagasi. Selline kindel piiratud ala on lapsele suureks abiks. On parem ülevaade: kõik lapsele vajalik on siin, vaiba peal, midagi ei lähe kaotsi. Ja ühtlasi on lapse mäng või töö kaitstud, st teised lapsed ei tohi segada ega midagi ära võtta. Sellist vaipa võib tutvustada lapsele juba 1,5–2-aastaselt.
Lugemisnurk
Raamatud on lastele kindlasti vajalikud. Peaksime lugema lastega koos ja nendele ette sünnist saati (loe siit: Millised on Montessori-sõbralikud lasteraamatud). Sarnaselt mänguasjadega paigutame ka raamatud ilusasti lahtistesse riiulitesse – Montessori keskkonnas on alati olemas lahtised raamaturiiulid, st sellised, kus on näha raamatu kaant. Niiviisi tõmbab raamat lapse tähelepanu ja kutsub vaatama. Muidugi on võimalik välja panna vähem raamatuid, aga korraga ei peagi olema väljas ja saadaval väga palju (sama mänguasjadega). Paneme välja osa raamatuid, mis lapsele võiksid huvi pakkuda ja pärast vahetame, asendame teistega. Veel üks viis, kuidas ilusti raamatuid paigutada, on põrandale korvi või suurema kasti sisse, aga ka mitte liiga palju korraga.
Meile meeldib lugeda hubases ja mugavas kohas, lapsedki väärivad sellist kohta. On võimalik osta isegi väikseid tugitoole või diivaneid lastele – need on tõesti mugavad ja lapsed naudivad, et neil on päris oma tool. Teine võimalus on teha väike põrandavoodi, kuhu ja kust laps, isegi beebi, saab mugavalt sisse ja välja ronida. Padjad, mõni tekk, hubased detailid – ja mõnus lugemisnurk on olemas, kõlbab ka mängimiseks või niisama pikutamiseks.
Kunst ja muusika
Erinevad kunstid ja muusika peaksid olema laste elu osa algusest peale. Mõned rütmipillid võiksid olla ühed esimesed beebi mänguasjad. Mida vanem laps, seda rohkem saab talle erinevaid muusikariistu ja žanre tutvustada.
Sama lugu on kunstiga. Me ei pea lapsele palju ette näitama ega keerulisi täiskasvanu välja mõeldud kunsti ja meisterdamisprojekte korraldama. Teeme lihtsalt erinevad kunsti- ja meisterdamismaterjalid lapsele kättesaadavaks. Kui laps on väike, siis piisab vähesest, aga suurema lapse jaoks võiks valik olla lai.
Meie mängutoas on olemas tahvel ja kriidid, millega joonistada, samuti pliiatsid. Aga nagu eelnevalt mainisin, teised kunsti- ja meisterdamismaterjalid asuvad mujal.
Laps peab liikuma
Täpselt sama olulised kui mänguasjad ja raamatud on ka mitmesugused vahendid, mille abil laps saab ennast liigutada ja üldmotoorikat arendada. Laste soov liikuda – joosta, hüpata, ronida, kiikuda jne – on täiesti loomulik ja nendele väga vajalik, seda ei peaks kunagi takistama. Muidugi, kõige sobilikum koht sellisteks tegevusteks oleks õues. Aga kui lapsel ei ole võimalik veeta tervet päeva õues, siis peaksime seda võimaldama ka toas. Seepärast on meie Montessori mängutoas sellised vahendid nagu Pikleri kolmnurk, rainbow rocker kiik, hüppeloom, ratas ja muud taolised asjad.
Kuidas on siis rollimängudega?
Meie mängutoast ei leia mängukööki ja teisi sarnaseid valmis-mänguasju, mis on täiskasvanu meisterdatud ja seavad laste fantaasiale piirid. Mänguköögi asemel laps tegutseb päris köögis.
Aga rolli- ja kujutlusmängudeks on hea, kui lastel on olemas nn avatud mänguasjad – need on asjad, millel on lai kasutusväli. Mõned riidetükid või sallid, tekid, erinevad klotsid, kastanid ja teised lihtsad vahendid: nendega saab laps mängida palju loovamalt kui valmis tehtud mänguasjadega, millel on ainult üks ettenähtud eesmärk (loe ka siit; Millised on Montessori-sõbralikud mänguasjad). Montessori-mängutoast leiab samas ka Legosid, erinevaid nukke, loomakujusid, autosid, miks mitte ka nukumaja, rongirajad jne. Mitte midagi pole keelatud, vaid tasub iga asja valides läbi mõelda, mida see lapsele annab.
Detailid
Nagu me teame, detailid on väga olulised ja nendel on suur vägi. Ka mängutoa puhul – üsna tavalisest toast saab nende abil ilus ja isikupärane Montessori-tuba.
Taimed on ilusad ja n-ö toovad loodust tuppa. Samas saab nii õppida taimede eest hoolitsema. Toataimi ning ka lõikelilli vaasis leiaks kindlasti igast Montessori-toast (on isegi spetsiaalsed tööd, kus lapsed hoolitsevad taimede eest või asetavad lõikelilli vaasi).
Olulisel kohal on ettevalmistatud ruumis ka pildid. Seintele ja mujale, laste silmade kõrgusele võiks panna nii laste enda tehtud kunsti, kui ka kuulsate kunstnike teoseid, lihtsalt ilusaid pilte loodusest, loomadest, lilledest ja teistest teemadest, kui ka endast ja lähedastest. Silmade kõrgusele seepärast, et kõik, mis on Montessori-toas olemas ja näha, peaks olema seal laste pärast, st sellisel kõrgusel, et nad ulatuvad vaatama ja võtma. See on vale arusaam, et lapsed vajavad multikate stiilis tegelasi, ka kõrgkunstnike teosed pakuvad lastele väga suurt huvi ja võivad olla väga ilusad ja lastetoale sobilikud.
Ükskõik, millise ilusa detaili me veel lisame, see kõik on alati läbi mõeldud, sest nagu ma seda artiklit alustasin: keskkond on väga oluline ja meie töö on seda keskkonda ette valmistada. Lapsed tulevad ja mängivad, kasutavad ja naudivad. Me jälgime neid, vaatame, mis sobib, mis ei sobi, mida peaks lisama, asendama, eemaldama. Ja lapsed kasvavad, nende vajadused muutuvad, paralleelselt muutub ka keskkond.
Toimetanud: Elo Säre