Eestis ei ole Montessori lasteaedade valikut. On küll mõned, mis on saanud Montessori pedagoogikast inspiratsiooni, aga ühegi töötajad pole Rahvusvahelise Montessori Ühingu ehk AMI koolitatud. Seega ei jää midagi muud üle kui praktiseerida Montessori meetodit kodus. Aga kuidas kodune Montessori rakendamine käib, mida see tähendab ja millisel määral on üldse võimalik?
Olen tihti kuulnud järgmisi eelarvamusi:
- Nn päris Montessori on võimalik ainult Montessori lasteaias, kus õpetajad on koolitatud ja kõik autentsed vahendid olemas.
- Montessori on väga kallis.
- Olen hiljaks jäänud, sest pole alustanud kohe lapse sünnist.
- See on liiga keeruline, ei suuda seda kõike järgida.
- Ei ole võimalik, kui laps käib (tavalises) lasteaias ja lapsevanemad töötavad.
- See ei sobi kõikidele lastele, minu lapsele ei meeldi, ta on teistsugune (aktiivsem, loovam jms).
Ma nimetan neid müütideks, sest arvan, et see pole nii. Ise olen Montessorit järginud kohe esimese lapse sünnist (kuid mitte täiuslikult). Aja jooksul olen juurde lugenud, õppinud ja uurinud ning lõpetanud ka 2,5–6-aastaste laste Montessori koduõppe e-kursuse (soovitan: Child Development Institute of Redwoods, Homeschooling, ages 2,5-6). Just see kursus oli väga suureks abiks, et saada paremini aru sellest, kuidas täpselt kodus Montessori meetodit järgida ja kuidas koduõpe eristub Montessori lasteaiast.
Aed ja kodu
Esimese Casa dei Bambini ehk Laste maja lõi Maria Montessori peaaegu juhuslikult. Teda kutsuti seda tegema ja ruumid asusid sellises Rooma piirkonnas, kus sotsiaalsed tingimused olid väga rasked, laste vanemad olid päev läbi tööotsingul ja lapsed kasvasid omaette. Esimese Montessori lasteaia nimeks sai Laste maja või kodu just sellepärast, et see oligi väga kodu moodi. Väikesed lapsed vajavad just loomulikku kodust keskkonda. Laste Majas tegid õpetajad lastega selliseid asju, mida tavaliselt tehakse kodus – lapsed tegid palju praktilise elu harjutusi, hoolitsesid ise enda ja oma keskkonna eest, õppisid erinevaid igapäeva oskusi.
Seepärast mina ning teised, kes õpetavad oma väikeseid lapsi kodus ise, usume, et seda saab edukalt teha ka kodus.
Lasteaiad erinevad kodust mitmel ilmselgel viisil: lasteaias on palju lapsi ja paar õpetajat, kes veedavad aega spetsiaalselt ettevalmistatud, mingil määral isoleeritud keskkonnas. Lasteaial on olemas eelarve, mille eest osta kõik materjalid, õpetajad on vastava kvalifikatsiooniga ning igas AMI sertifikaadiga Montessori lasteaias järgitakse õppekava väga täpselt, et vastata kvaliteedinormidele.
Kodus aga on lapsevanem ainult oma lastega. Iga kodu, iga pere-elu on väga erinev. Valikuvabadus on palju suurem. Lähtudes oma olukorrast ja lapsest, saab lapsevanem valida, kus veeta oma aega: kas kodus, õues, külas, reisil vmt. Millised erivahendid osta, millised ise teha ja millised asendada päris-elu kogemustega, on samuti lapsevanema otsustada. Just selle pärast iga montessorilik kodu on omamoodi.
Kõige olulisem on suhtumine, teadlikkus, lapse arenguetappide ja vajaduste äratundmine, lapse jälgimine, tema huvide märkamine. Ja vastavalt neile peaks siis vanem pakkuma vastavaid tegevusi ning võimalusi neid ellu viia ja rakendada.
Kindlasti on oluline ettevalmistatud keskkond, aga seda saab luua väheste ja mitte üldse kallite vahenditega.
Õppevahendid ja mõtteviis
Aga kuidas on lugu spetsiaalsete Montessori õppevahenditega, mida lõi Maria Montessori ise ja mida kasutatakse tänapäevani AMI lasteaedades? Kui vajalikud need on kodustes tingimustes? Need on tavaliselt üsna kallid. Kas kõik on vajalikud? Kui mitte kõik, siis millised, kui palju? Ühte kindlat vastust ei ole. Ei ole olemas nimekirja “Millised vahendid on hädavajalikud ja ilma millisteta saab hakkama”. Seda peab igaüks otsustama ise. Selleks on vaja uurida ja lugeda, milleks need on, mis on iga vahendi funktsioon ja eesmärk, kui kaua saaks üks laps seda kasutada, kui spetsiifiline see vahend on, kas seda on võimalik kuidagi asendada jne.
Mingisugused vahendid on kindlasti vajalikud, sest üks Montessori pedagoogika põhimõtetest on see, et laps õpib käte abil, ja selle pärast on vajalikud erinevad füüsilised õppematerjalid. Montessori meetodi järgi iga oskuse õppimiseks on ette nähtud kindel vahend: on kirjutamisvahendid, matemaatika vahendid jne. Aga, samas, suur osa neist on võimalik endal teha. Vastavaid ideid ja kogemusi leiab internetist ja raamatutest. Midagi on võimalik asendada ka lihtsalt päriselu kogemustega.
Selles, kuivõrd Montessori pedagoogika järgimiseks on vajalikud vastavad originaalvahendid, ollakse lahkarvamusel. On neid, kes arvavad, et ilma nendeta (või vähemalt suurema osata) ei saa. Teised jälle ütlevad, et olulisem on filosoofia ning erivahendid on ainult üks rakendamisviis. Lõppude lõpuks on see iga pere enda otsus.
Aga kindel on see, et Maria Montessori loodud vahendid on geniaalsed. Laps saab nendega iseseisvalt, ilma täiskasvanu abita mängida (Montessori meetodi järgi nimetame seda tööks, et rõhutada, kui oluline see on, aga väike laps teeb kõike ikkagi läbi mängu). Vahendisse on sisse ehitatud vigade kontroll: me ei pea ütlema, kas midagi on õigesti või valesti tehtud, sest vahend annab sellest ise lapsele teada. Teisest küljest on muidugi Montessori õppevahendid tõepoolest üsna kallid. Aga tihtilugu pole muudki laste mänguasjad odavad.
Kunagi pole hilja
Montessori meetodi järgimisega pole kunagi liiga hilja alustada. Sest ükskõik, millal alustada, laps on alati võitja. Aga mida väiksem laps, seda lihtsam, sest pole veel kinnistunud harjumused, mis võiksid seda raskemaks muuta. Harjumusi on alati võimalik vaikselt muuta.
Kohe pole ka vajalik põhjalik uurimistöö. Piisab sellest, et kuskilt alustada. Kõik on kunagi alustanud. Esimene samm oleks vaadata üle oma keskkond ja siis detailselt lugeda mõnda vastavasisulist postitust, vaadata teiste kogemust. Näiteks, meiegi lehel on artikkel: Kuidas alustada Montessoriga oma kodus? Keegi pole oma kodu teinud ideaalseks Montessori-koduks üleöö, see on tavaliselt pikk protsess, mis võtab pigem aastaid. Oluline on aga süveneda. Mitte vaadata ainult ilusaid pilte keskkonnast, vahenditest ja toredatest mängudest, vaid igal võimalusel lugeda sellest, kuidas montessorilikku kasvatusstiili järgivad lapsevanemad oma lastesse suhtuvad, miks lapse vaatlemine on nii oluline jne. Kõige parem koht, kust seda õppida, on Maria Montessori enda raamatud, mida kahjuks ei ole eesti keelde tõlgitud (“The Absorbent Mind”, “Discovery of the Child”, “Secret of the Childhood” jt). Päris alustuseks võib võtta ka kergemat kirjandust, nagu “Raising an Amazing Child the Montessori Way”, “Montessori From The Start”, “Maria Montessori, Her Life and Work” jt.
Töine vanem
Aga mis saab siis, kui lapsevanem peab tööle minema ja laps hakkab lasteaias käima? See ei takista kodus Montessori meetodit järgida. Nagu eelnevalt – laps on ikka võitja. Kui lapsed käivad Montessori lasteaias, siis lapsevanemad on julgustatud ka kodus järgima sarnast suhtumist. Muidugi on raske siis, kui lasteaed ei ole montessorisõbralik, kui seal tehakse kõike vastupidi. Aga ma usun, et kodus on võimalik kas või mingil määral sellele vaatamata Montessori suhtumist praktiseerida. Isegi mõnest Montessori vahendist oleks kasu, sest kui lasteaias neid ei pakuta, siis vähemalt kodus lapsel oleks võimalus nende abil õppida. Aga parem muidugi oleks, kui lasteaed oleks vähemalt montessorisõbralik.
Kõigile
Viimaks, kui keegi arvab, et Montessori suhtumine pole kõigile lastele sobiv, siis see kindlasti pole nii. Kasu on sellisest lähenemisest igal lapsel. Need on pigem eelarvamused ja müüdid, et Montessori metoodika ei toeta laste loovust, aktiivsust, olemist looduses jne. Montessori pedagoogika kindlasti austab ja toetab lapse loovust, kunagi ei keela lastel olla aktiivsed ja liikuda. Montessori klassi üks põhimõtetest on, et lapsed liiguksid vabalt ringi ja poleks staatilises asendis. Maria Montessori on ühtlasi öelnud, et loodus on inimeste loomulik keskkond ja lapsed peaksid selles veetma võimalikult palju aega.
Ma loodan, et mul õnnestus kummutada nii mitmedki eelarvamused. Sellest, kuidas täpselt kasutada Montessori meetodit kodus, kirjutan veel palju, sest oma peres me teeme seda ja nüüd oleme sisenenud järgmisse äärmiselt põnevasse arenguetappi: eluaastad 2,5–6.
Toimetanud: Elo Säre