Montessoripedagoogika on geograafiliselt levinuim pedagoogikasuund maailmas. Montessorilasteaedu ja -koole on 110 maal kokku üle 22 tuhande.
Montessoripedagoogika looja oli arst ja pedagoog Maria Montessori (1870-1952).
Maria Montessori lõpetas aastal 1896 esimese naisena Rooma ülikooli arstiteaduste ja kirurgia erialal. Montessorist sai hinnatud naiste õiguste eest võitleja. Peale lõpetamist asus Montessori kõigepealt tööle ülikooliga seotud San Giovanni ja seejärel Santo Spirito haiglas, kus suur osa tema tööst oli seotud vaeste ja lastega. 1897 liitus ta vabatahtlikuna Rooma ülikooli psühhiaatriakliiniku uurimisrühmaga ja töötas koos Giuseppe Montesanoga (kellega ta hiljem ka eraeluliselt seotud oli ja lapse sai).
Sel ajal olid lapsed täiskasvanutega koos samades psühhiaatriahaiglates ja seda ilma igasuguste stiimuliteta. Montessori elulooraamatus on kirjas lugu sellest, kuidas ühe külastuse ajal talle haigla töötaja vastikusega rääkis, kuidas lapsed peale söömist põrandalt leivapuru taga ajavad. Montessori aga mõistis, et stiimuliteta keskkonnas üritavad lapsed meeleheitlikult oma meelele ja kätele tegevust leida.
Ta hakkas uurima kõikvõimalikku ajakohast materjali, mida vaimupuudega laste kohta olemas oli. Montessori tutvus Itardi ja Séguini tööde ja teooriatega, seejuures tõlkis ta nende tööd ise prantsuse keelest itaalia keelde, et neist põhjalikult aru saada. Lisaks õppis Montessori kasvatusteadust ja tutvus Rousseau, Pestalozzi, Fröbeli ja Perreira tööde ja teooriatega.
Montessori mõistis, et laste kasvatamine ja nende areng on pedagoogiline mitte arstiteaduslik väljakutse. Vabal ajal ja tihti ka öösiti hakkas Montessori oma kasvatusmeetodit ja sellega sobivaid materjale välja töötama.
Tema töö kandis kiiresti vilja; lapsed õppisid lugema ja kirjutama ning jõudsid oma arengult tavalastele järgi. Montessori oli veendunud, et tema väljatöötatud meetod sobiks samamoodi kasutamiseks kõikidele lastele. Järgmised seitse aastat õppis Montessori kasvatusteadust, filosoofiat, antropoloogiat ja ekspermentaalpsühholoogiat. 1904 avaldas Montessori oma esimese suure kirjaliku töö ”Pedagoogiline antropoloogia”. 1906 sai Montessori doktorikraadi filosoofias.
Montessori lõi uue kasvatusteadusliku teooria ja selle toeks õppevahendite kogumiku, mis koos moodustavad montessoripedagoogika. Montessori lähemine lapse arengust lähtuv ning põhineb suuresti lapsevaatlusel, samuti on see saanud mõjutusi just Itardi ja Séguini töödest. Montessoripedagoogika tähtsaim omadus on sügav austus lapse ja lapsepõlve vastu.
Aastal 1907 avati Roomas San Lorenzos esimene montessorilasteaed Casa dei Bambini (Laste maja) ja Montessorile avanes võimalus oma kasvatusteaduslike teooriate tõekspidavust praktikas tõestada. Tulemused olid nii head, et tema tööst huvituti mitte ainult terves Itaalias vaid üle kogu maailma.
Kogu ülejäänud elu pühendas Montessori oma meetodi arendamisele ja täiustamisele. Lisaks pedagoogilistele eesmärkidele pidas Montessori väga tähtsaks ka laste moraalset kasvatust. Montessori esitati kolm korda Nobeli rahupreemia kandidaadiks.
"Within the child lies the fate of the future"
-Maria Montessori, The Secret of Childhood-
