Miks me ei alusta tähenimede õpetamisega

Tänapäeva maailmas on üsna tavaline, et mida varem, seda parem, kes ees, see mees. Pidevalt võisteldakse ja võrreldakse, kes on parem, targem, rikkam, edukam jne. Ja see võistlus saab alguse juba n-ö hällist: lapsevanemad võrdlevad, kelle laps ennem hakkas kõndima, rääkima ...

On leitud, et arengu seisukohalt on lapsepõlv ja just esimesed eluaastad väga suure tähtsusega. Nimelt, lapsed õpivad kergelt ja kiiresti, imavad justkui käsnad enda sisse seda, mis on nende ümber. Maria Montessori avastas seda juba eelmise sajandi alguses ja nimetas vanusevahe 0.–6. aastat, iseäranis aga 0.–3. eluaastat, vastuvõtliku meele (absorbent mind) perioodiks.

Paljud tahavad seda imelist aega kasutada kasulikult, lootes lastele õpetada võimalikult palju. Tänapäeval üritatakse tihtilugu õpetada väikelapsi võimalikult vara lugema, arvutama, tundma värve ja muud taolist ning selleks on välja töötatud mitmeid meetodeid ja vahendeid (sh õpetatakse isegi video või nutirakenduse abil). Kuna montessori pedagoogika on tuntud kui lähenemine, mille abil omandavad lapsed palju akadeemilisi teadmisi üsna varajases eas, siis võiks ju arvata, et seegi julgustab õpetama lugemist ja teisi akadeemilisi oskusi võimalikult vara. Tuleb välja, et mitte.

Maria Montessori leidis laste arengut uurides, et seal on võimalik eristada teatud etapid.
Kuigi üldiselt võttes on vanusevahemik 0.–6. eluaastat sarnaste omadustega, on see omakorda jagatav veel kaheks:

• 0.–3. eluaastat, mida võib nimetada ka mitte-teadlikuks perioodiks ja
• 3./2,5.–6. eluaastat, mida võib nimetada teadlikuks perioodiks.

"Thus it happens that at the age of three, life seems to begin again; for now consciousness shines forth in all its fullness and glory. Between these two periods, the unconscious period and the one which follows it of conscious development, there seems to be a well marked boundary."
(The Absorbent Mind, Maria Montessori)

Kuni umbes kolmeaastane väikelaps õpib tundma maailma enda ümber ning teeb seda mitte-teadlikult. Ta ei suuda veel aru saada abstraktsetest mõistest, sest ta pole veel piisavalt õppinud päriselust. Muidugi, väike laps, isegi enne kui ta korralikult rääkima hakkab, suudab seostada sõna (näiteks, tähe nimetust) objektiga (tähe sümboliga), sest tal ongi võimas mälu, mis on mõeldud selleks, et õppida väga vajalikke oskusi (näiteks, rääkimist). Nii et laps suudab seda teha, samas, see ei ole talle justkui kasulik, sest see ei tähenda seda, et ta tähtede tähendusest saaks aru (sellised lapsed tavaliselt ei õpi lugema varem kui teised). Ja ta oleks võinud sama aega kulutada temale kasulikumate oksuste õppimiseks.

Mis on siis see, mis on oluline enne abstraktsete mõistete tutvustamist?

Laps peab esiteks õppima rääkima enne, kui talle tutvustatakse tähti. Rääkima sujuvalt, selgelt ja suure sõnavaraga. Nii et jätkem muretsemine selle pärast, kuidas lapsele tähti õpetada, vaid muretsegem hoopis verbaalsete oskuste pärast ning tehkem kõik, et tema keele arengut toetada.  Viimast saab teha näiteks vesteldes lapsega pidevalt erinevatel teemadel, kasutades sealjuures laia sõnavara. Samuti on abiks raamatute lugemine, laulmine, luuletused ja mängud.

Väga tähtis on ühtlasi pöörata tähelepanu lapse peenmotoorilistele oskustele (fine motor skills), üldisele füüsilisele arengule (gross motor skills) ja keskendumisvõimele. Nende oskuste arendamiseta ei saa õppida lugemist ega kirjutamist, st laps pole enne neis teatud taseme saavutamist valmis tähti õppima. Käeliste ehk peenmotooriliste oskuste areng on vajalik selleks, et laps suudaks pliiatsit õigesti käes hoida ja sellega kirjutada. Et õigesti istuda laua ääres, peavad olema tugevad lihased. Ja keskendusmisvõime on midagi, mis areneb pidevalt.

Igapäevaelu toimingud, õues käimine ja praktilise elu harjutused arendavad just kõik neid oskuseid. Sellepärast keskendutaksegi vähemalt kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni just nende arengule. Ja isegi kui laps saab kolmeseks, ei tähenda see, et ta peaks kohe asuma tähti õppima. Montessori lasteaias (Casa dei Bambini) harjutab kolmeaastane laps tavaliselt alguses veel palju igapäevaelu oskusi ja töötab meelte arendamise vahenditega (sensorial materials), enne kui ta on valmis keele vahenditeks. Huvi kirjutamise ja lugemise vastu (Montessori meetodi puhul kirjutamine eelneb lugemisele) tekib loomulikult ja tavaliselt umbes neljaaastaselt. Aga enne seda saab lapse keeletunnetust toetada erinevate eakohaste mängudega. Näiteks, mitmesuguste sorteerimis- ja sobitamismängudega, aga ka häälikutemänguga.

Häälikumängud (ingl k sound games, I-Spy) on sellised mängud, mida võib mängida lapsega siis, kui tema keeleoskus on piisavalt hea ja sõnavara rikkalik. Häälikumängu käigus õpib laps kuulama, millise häälikuga sõna algab ning et sõnad üldse koosnevad erinevatest häälikutest. Mängul on eri raskusastmed.

NB! Montessori meetodi järgi õpivad lapsed keelt foneetiliselt, häälikute abil. Hiljem, tähti õppima hakates, õpib ta mitte tähe nimetust (aa, bee), vaid tähe hääldust (a, b – lühikesed häälikud).

Häälikumängus tähtedest aga veel ei räägita. Me hoopis kuulame häälikuid.

1. Kõige lihtsaim mängu variant. Vali paar asja, mida laps tunneb ja oskab nimetada, alguses nimeta neid: "Siin on klots, tass ja lusikas." Võta üks asi kätte ja ütle: “Mul on käes midagi, mis algab häälikuga.. t! Mis mul käes on?”
   Laps vastab: “Tass!”
   Sina: “Jaa, tõesti, mul käes on t-tass!”
   Alguses on mäng lapsele veel uus, ta ei vasta või vastab valesti (tihti on ühel ja samal asjal mitu võimalikku nime: nt tass ja kruus). Kunagi ei tohiks seepeale reageerida: “Ei, vale!“ Sest see on mäng ja peaks pakkuma rõõmu. Parem on sel juhul öelda: “K-kruus algab häälikuga k! K-kruus. Minu käes aga on t-tass!”
   Mängida võib nii kaua ja sageli, kuni see pakub rõõmu lapsele. Võib ka lihtsalt hakata rõhutama sõnade esimest häälikut: “Vaata, see on k-koer!”
   Laps hakkab seda märkama ja kuulama. Üsna pea oskab ta õige vastuse anda ja ka ise öelda, mis häälikuga algab sõna.
2. Raskem variant. Kui on näha, et laps saab aru ja vastab õigesti, võib proovida mängu järgmisele tasandile viia.
   Pane vaibale, lauale või lihtsalt lapsele ette kolm (hiljem ka rohkem) erinevat lapsele tuntud asja. Alguses nimeta neid: “Siin on klots, lusikas ja raamat. Anna palun mulle midagi, mis algab häälikuga k!” Laps annab klotsi. Korrake sama ülejäänud asjadega: “Aitäh! Jah, see on k-klots. Nüüd palun anna mulle midagi, mis algab häälikuga r ...” Ja nii edasi.
   Kui laps teeb vigu, ei taha või ei oska, naaske ühe objektiga lihtsama variandi juurde.
3. Edasijõudnutele. Kui mitme objektiga mäng muutub igavaks, saab mängu veelgi edasi arendada: otsides asju häälikute järgi terves toas, majas või koguni õues. Selle mänguga saab toredasti sisustada ka autosõite. “Otsi mulle midagi, mis algab häälikuga v!” või “Ütle, kas sa märkad midagi, mis algab häälikuga š!” Kui laps eristab kuulmise järgi juba hästi sõna esimest häälikut, saab samamoodi läbi mängu otsida sõna lõpuhäälikuid. Ja veelgi hiljem häälikuid, mis on sõnade sees.

Alles siis, kui laps suudab kuulmise järgi eristada, millised häälikud on sõnade alguses, lõpus ja sees, on ta valmis lugemiseks ja kirjutamiseks, st Montessori keelevahenditeks (liivapaberitähed,, ladumistähed jne).

Häälikumängud on põnevad ja peaksid lapsele pakkuma rõõmu. See ei ole ülesanne, mida tuleb kohustuslikult täita. Alustada võib siis, kui laps räägib hästi (umbes 2,5-aastaselt, aga sõltub lapsest). Seejärel jätkata nii kaua, kuni laps on küps ja hakkab tundma huvi kirjutamise vastu ning on valmis abstraktseid sümboleid (tähti) õppima.

Lapsed võivad ka varem hakata küsima tähtede kohta: “Mis see on?” Ja me vastame sel juhul: “See on k-täht.” (või “See on täht, mis teeb k häält.”) Aga kindlasti ütleme häälikut, mitte nimetust (lühike k, mitte pikk kaa). Väikelaste puhul tavaliselt sellisest vastusest ka piisab. Meie kui lapsevanemad ei pea pöörama kirjutatud tähtedele erilist tähelepanu, vaid piiisab sellest, kui lihtsalt räägime lapsega, loeme raamatuid, laulame, joonistame ja laseme lastel areneda omasoodu, kiirustamata.

Ja üks näidis: video, kuidas me mängime lapsega (2,5 a) häälikumängu pika laupäevase hommikusöögi lõpus. Just nii see käib, st seda saab teha millal iganes, ei ole vajalik erilist ettevalmistust. Mängime siin esimest taset, ühe objektiga, ja üks kord ka teist taset mitme objektiga.

Toimetanud: Elo Säre