Maria Montessori pojatütar Renilde Montessori ütles, et Montessori pole alternatiivkool, vaid alternatiiv koolile. See pedagoogika erineb fundamentaalselt traditsioonilise kooli omast, kus täiskasvanul on tähtis ja vastutusrikas roll lastele etteantud programmi põhjal info ja oskuste edastamisel. Montessori koolis pole õpetajat, vaid lapsi suunab ja toetab juhendaja. Lapsed loovad ise oma tööplaanid ja seavad endale eesmärke. Neile ei panda hindeid, ei tehta kontrolltöid ega anta kodutöid. Klassis ei räägi kõige rohkem täiskasvanu, vaid lapsed. Puudub koolikell, mis annaks märku ühe tunni lõppemisest ja teise algamisest. Lapsed liiguvad ruumis vabalt ringi ja suhtlevad aktiivselt omavahel. Samas on see sigin-sagin eesmärgistatud ja laste jutt pole mitte tühi loba, vaid sisukad vestlused ja arutelud erinevatel teemadel. Kuidas Montessori kool päriselt töötab ja milliseid tulemusi oodata võib?
Montessori pedagoogika on eelkõige psühhopedagoogika, mis lähtub lapse juhendamisel tema psühholoogilistest, emotsionaalsetest ja intellektuaalsetest vajadustest. Maria Montessori uuris oma töös lastega välja need tingimused, mis on vajalikud lapse vaimse heaolu ja tasakaalu saavutamiseks. Need pole midagi muud kui loodusseadused, mis inimese arengut eostumisest alates juhivad. See tähendab, et iga laps on sünnist alates programmeeritud õppima ja arenema. Nii nagu füüsiline areng toimub spontaanselt (nt piimahambad tulevad ja vahetuvad ilma kellegi vahelesegamiseta, laps hakkab ennast keerama ja ise kõndima, kui ta selleks valmis on jne) arenevad inimesel ka vaimsed oskused iseenesest, kui ta oma arenguvajadusi arvestavas keskkonnas kasvab. See tähendab näiteks, et lapsi ei pea lugema ega arvutama õpetama, nad omandavad need oskused ise.
Ettevalmistatud keskkond
Montessori pedagoogika üheks alustalaks on ettevalmistatud keskkond. Kui laps paistab tasakaalust väljas, siis vaatab täiskasvanu esimese sammuna üle, mida lapse keskkonnas, mitte lapses endas muutma peaks. Laps omandab teadmisi, oskusi ja kogemusi oma keskkonnas aktiivselt tegutsedes ja avastades, eksides ja pingutades, mitte täiskasvanu loenguid kuulates.
6–12-aastastele lastele ei piisa oma arengupotentsiaali ära kasutamiseks enam ühest klassiruumist. Nemad on avastajad, kes tahavad mõista, kuidas see maailm toimib, millised on asjade omavahelised seosed, miks on asjad nii ja mitte teistmoodi. Neil on selles vanuses erakordselt suur intellektuaalne potentsiaal. Selleks et võimalikult palju ise kogeda ja asju oma silmaga näha, käivad nad regulaarselt klassist väljas. Looduses käiakse vaatlemas ja oma botaanika-zooloogia projektide tarvis näidiseid kogumas. Erinevate muuseumide, ettevõtete ja asutuste külastamine ning ekspertide intervjueerimine kuulub samuti nende laste tavaelu juurde. Lapsed organiseerivad oma ekskursioonid ja külastused algusest lõpuni ise: alates eelarve koostamisest kuni logistika paikapanemise ja kontaktisikutega suhtlemiseni. Sellised väljaskäimised sünnivad enamasti klassiruumis alguse saanud projektidest ning tavaliselt on ühe projektiga seotud kolm kuni viis last.
Lisaks väikestes gruppides ringi käimisele korraldavad lapsed kord aastas terve grupiga mitmepäevase matka koos telkimisega looduses (märkus: enamikus koolidest on klassid jaotatud kaheks: 6–9-aastased ja 9–12-aastased). Selle ettevõtmise eesmärk on end nii füüsiliselt kui ka vaimselt proovile panna. Õpitakse lähedaste eemalolekul ja võõras keskkonnas probleemide lahendamist ning ellujäämisoskusi looduses (tule tegemine, söögi valmistamine, varjualuse kokkupanemine).
Füüsilisel klassiruumil on siiski tähtis koht. See on justkui baaslaager, kus kõik seiklused algavad ja lõppevad. Selles tuttavas ja hästi kindlustatud keskkonnas tehakse ettevalmistusi uuteks väljakutseteks, kogutakse inspiratsiooni, teritatakse mõistust ja treenitakse uusi oskusi, harjutatakse läbi erinevaid olukordi ning tehakse kokkuvõtteid tehtust-nähtust.
Montessori keskkond on alati ilus, inspireeriv ja korras. Igal asjal on oma koht ja iga asi on omal kohal. Seinu kaunistavad tunnustatud kunstnike teoste koopiad ja/või loodusfotod. Eri taimede ja teinekord grupi lemmiklooma näol on klassis ka pärisloodus kohal. Ruumist leiab ka lugemis- ja mõtisklemisnurga. Hästi levinud on ka nn rahu laud, mille taga konflikte ja arusaamatusi rahumeelsel ja teineteist austaval viisil lahendatakse. Klassis on palju lahtisi riiuleid, kust lapsed uuteks ideedeks ja teatud kindlate oskuste harjutamiseks vahendeid ja raamatuid leiavad. Vahendid on riiulitele asetatud teemade kaupa. Nii leiame keele-, aritmeetika-, geomeetria-, ajaloo-, geograafia-, botaanika-, zooloogia-, füüsika-keemia-, muusika- ja kunstiteemalised riiulid. Kuskil peab kindlasti olema ka laud teaduskatsete tegemiseks. Töötegemiseks on olemas erineva kõrgusega lauad ja põrandavaibad. Igal lapsel on ruumis oma töösahtel ja mapp, kus ta hoiab pooleliolevaid ja lõpetatud projekte.
Õppevahendid
Olulisel kohal on Montessori vahendid, mis tutvustavad lapsele mingi mõiste protsessi väga konkreetsel kujul. Näiteks mõistab laps korrutushelmeste (ingl k multiplication beads) abil, mida 5x7 päriselt tähendab. Ta ei tuubi lihtsalt tulemust pähe, vaid keskendub protsessile, mis tulemuse annab. Sama printsiip kehtib kõikide aritmeetika mõistete tutvustamisel liitmisest jagamiseni, ruutjuure arvutamisest algebrani.
Geomeetrias kasutab laps spetsiaalseid kujundipulkasid (ingl k geometry sticks), et mõista, kuidas ja millest kujundid tekivad ja kuidas nad omavahel suhestuvad. Võtame näiteks erinevad nelinurksed kujundid. Laps näeb pulkade peal, et ruut pole miski muu kui ainulaadne ristkülik ja et rombil on seos nii ruudu kui ka rööpkülikuga. Sama vahendi abiga saab laps aru ka sellest, kuidas näiteks nürinurk ja teravnurk täisnurgaga seotud on.
Keelevahendid võimaldavad keele struktuuri ja sõnade moodustamisega eksperimenteerida. Üks vahend lubab lapsel liitsõnu moodustada, teisega loob ta sõnu nende omaduste järgi sümboliseerides visuaalse pildi oma keele süntaksist ehk lausete tüüpstruktuurist. Näiteks näitavad sümbolid visuaalselt, et eesti keeles on omadussõna nimisõna ees, mitte selle järel, nagu näiteks prantsuse keeles.
Kõik need vahendid, mis abstraktseid mõisteid lapsele konkreetselt samm-sammult tutvustavad, aitavad ta tõelise mõistmiseni. Nende abil tuletab laps paljud keele või matemaatika reeglid, mis tavakoolis talle õpetaja poolt ette antakse, iseseisvalt. Nii jäävad need ka paremini meelde.
Konkreetsele tasandile järgneb sümboolne tasand, kus laps töötab erinevate kaartidega, mis vahendiga uuritud mõisteid teisel kujul käsitleb. Näiteks vaatab nüüd lapse pilte eri nelinurkadest ja proovib nimekaardid õige pildiga kokku viia. Seejärel on tal võimalus ka iga kujundi mõistekirjeldust lugeda ja arvata, millise kujundiga on tegu. Sellest järgmine väljakutse on täita lüngad mõistekirjelduse sees. Iga sellise kaardikomplektiga on kaasas ka kontrollkaardid ja raamatuke, mille abi laps ennast kontrollida saab. Sellise põhimõttega kaardid leiab paljudest eri valdkondadest, nagu näiteks botaanika (taimede osad ja tüübid), zooloogia (eri loomaklasside kehaosade ja siseorganite funktsioonid, loomade klassifikatsioon), geograafia (veekogude tüübid, vulkaani osad) jne.
Osa teemade tutvustamiseks kasutatakse ajajooni (ingl k timeline) ja illustreerivaid postreid. Näiteks elu tulekut maa peale tutvustab lapsele umbes nelja meetri pikkune lahtirulluv poster, kus on näha, kuidas üherakulistest bakteritest on väga pika aja jooksul arenenud sammhaaval järjest komplekssemad organismid kuni inimeseni välja. Geograafiateemalistel postritel näeb laps näiteks, kuidas vihm ja tuul tekivad või miks on eluks maal vajalik, et maakera ümber oma telje pöörleks. Botaanika postrid illustreerivad lapsele, kuidas lehed end toidavad (teisisõnu fotosünteesi kirjeldus), millist funktsiooni täidavad taime juured või millised on eri taimede strateegiad paljunemiseks.
Ajajoonte ja postrite eesmärk on ühest küljest aidata lapsel luua visuaalne pilt nähtustest, mida me palja silmaga ei näe, ja teisest küljest kõditada tema elavat kujutlusvõimet. Nad tekitavad küsimusi ja inspireerivad lapsi sügavamalt ja suuremalt mõtlema, pakkudes piisavalt informatsiooni, et tekitada huvi, aga mitte nii palju, et uurimissoov ammenduks.
Vahendite kõrval on väga tähtis roll ka raamatutel ja entsüklopeediatel. Nad katavad kõik ained bioloogiast ajalooni, geomeetriast füüsikani. Neid kasutavad lapsed sama regulaarselt kui vahendeid oma projektide kirjutamiseks ja info kogumiseks.
Arvutile on ligipääs ainult vanematel lastel ja seegi on piiratud kujul. Nad kasutavad seda väljasõitude organiseerimiseks ja oma projektide trükkimiseks.
Programm – visioon tervikust ja selle toimimisviisist
Kuigi vahendid on teemade kaupa riiulitel eraldatud, hakkavad lapsed väga kiiresti nägema ainete omavahelisi seoseid ja see peegeldub ka nende töödes. Kui laps joonistab geomeetrilisi kujundeid ja illustreerib neid ning seejärel kirjutab pildi juurde kujundi nime ning definitsiooni harjutab ta samal ajal geomeetriat, kunsti ja keelt.
Montessori juhendaja tehtavad ettekanded, esitlused, demonstratsioonid ja räägitavad lood näitavad korduvalt, et kõik, nii elus kui ka eluta loodus, on omavahel seotud ja moodustab ühe terviku. Igal osapoolel on looduse poolt paika pandud funktsioon, et tervik oleks tasakaalus ja toimiks. Mesilased aitavad enesele teadmata lilledelt nektarit kogudes neil tolmelda, samal ajal kui nendesamade lillede lehed toodavad hapnikku, mis võimaldavad mesilastel eksisteerida. Nii on ka inimesel endal kindel roll maa peal. Tema ülesanne on oma kujutlus- ja koostöövõimet kasutades luua looduskeskkonna juurde loodusülene (Montessori termin, ingl k supranature) keskkond ehk tsivilisatsioon, mis eksisteerib loodusega harmoonias.
Iga õppeaasta algab viie suure loo rääkimisega (Montessori termin, ingl k the great stories). Need on maailma tekkimise lugu, elu tekkimine maal, inimese tulek maale, kirjakeele ja numbrite sünnilood. Iga lugu on omaette tervik, mis inspireerib last, tekitab temas küsimusi ja annab ideid uurimistöödeks. Ükskõik, millist väiksemat teemat laps hiljem uurib, leiab ta alati tee tervikuni. Niiviisi näeb laps selgelt, kuidas kõik omavahel seotud on.
Ajaloo vahendite kaudu mõistavad lapsed, kuidas kuulsate riigijuhtide, sõjasangarite ning teadlaste saavutused on saanud võimalikuks tänu paljude nendele eelnenud ja neid toetanud inimeste pingutustele ja avastustele. Inimkond on endale teadvustamata üksteisega solidaarne ning päris kangelased on tihti inimesed, kellest me kunagi ei kuule. Lisaks mõistavad lapsed inimese põhivajaduste (Montessori termin, ingl k fundamental human needs) üle arutledes, kuidas meil on palju rohkem ühist kui erinevat.
Sellise nägemuse universumist ja elust maal saavad 6–12-aastased lapsed Montessori koolis. Maria Montessori ise nimetas seda lastele pakutavat raamistikku kosmiliseks hariduseks (ingl k cosmic education).
See raamistik tekitab lapses spontaanselt imetlus- ja tänutunnet nii teda ümbritseva looduse kui ka inimkonna vastu. Samal ajal tekib lapsel arusaam, et temagi moodustab osa ajaloost ning ta on tähtsa valiku ees, mida ajalookangale enda poolt kirjutada.
Montessori lapse päevarütm
Laps saabub hommikul kooli, kus tervitab oma juhendajaid ja grupikaaslasi. Seejärel vaatab ta, mida saab klassis ära teha, et see tööpäevaks valmis oleks, näiteks võib ta toole laua pealt maha tõsta, kalendrisse õige kuupäeva panna või rühmakaaslastele hommikusnäkki valmistada. Järgmise asjana otsustab ta kas üksi või sõpradega arutledes, mida ta täna teeb. Võib-olla vaatab ta oma sahtlis pooleliolevaid projekte või jalutab ruumis ringi, et õige valik teha. Kui ta teab, mida tegema hakkab, otsib ta selle töö tegemiseks sobiva paiga ning kogub kokku kõik töövahendid, mida tal vaja on. Ta hakkab tööle – enamasti koos mõne klassikaaslasega, sest selles vanuses vajab ta töötamiseks seltskonda.
See on periood, mille loodus on ette näinud suhtlema ja teistega koostööd tegema õppimiseks, aga ka moraaliküsimuste uurimiseks. Koos arutletakse, vahetatakse mõtteid ja katsetatakse grupi sees erinevaid rolle. Tihti kerkivad pinnale teemad, mis puudutavad õiglust ja seda, mis on õige või vale.
Võib juhtuda, et laps töötab terve hommiku ühe ja sama projekti või vahendiga, aga võib ka nii olla, et juhendaja pakub välja uue idee esitluse, mis teda paelub ja mida ta pärast esitlust uurima jääb. Veel on võimalus, et ta teeb ühe kolmetunnise hommikutsükli ajal mitu erinevat tööd. Hommiku jooksul võib ta teha ka pause, võttes kerge snäki, lugedes raamatukogus või istudes mõtisklustoolis. Keegi rühmas vastutab selle eest, et grupp õigeks ajaks lõunasöögile jõuaks. Selleks on leitud ühine märguandeviis, millest kõik aru saavad. Pärast lõunasööki käiakse tavaliselt tunnike õues end tuulutamas. Pärastlõuna võib alata laste enda poolt valitud raamatu ettelugemisega, millega paralleelselt osad lapsed teevad näiteks käsitööd (koovad või tikivad). Pärast seda jätkab laps kas hommikul pooleli jäänud tööd või alustab midagi muud. Mõnikord on tal vestlus juhendajaga oma edusammudest ja väljakutsetest. Mõne pärastlõuna veedab laps hoopis ruumist väljas, kas looduses või kuskil väljasõidul. Päeva lõpus täidab iga laps enda poolt valitud kohustust, et klassiruum uueks tööpäevaks valmis oleks. Tihti lõpeb päev ühises ringis, kus lauldakse või otsitakse lahendusi päeva jooksul tekkinud probleemidele, esitletakse oma töid või jagatakse muid isiklikke ja väärt kogemusi.
Juhendaja roll
Juhendaja on keegi, kes vaimustub sellest maailmast. Sellega nakatab ta ka lapsi, kellega koos töötab. Ta on alandlik, mis tähendab, et ta tunnistab, et ta kõike ei tea, ja suunab lapsi ise vastuseid otsima, ning ta vabandab, kui eksib. Ta näitab eeskuju nii oma sõnade kui ka käitumisega. Ta on jutuvestja, sest ta teab, et lapsed õpivad enamasti lugude kaudu. Ta usaldab, et lapsed teevad enda jaoks õigeid valikuid. Ta ei kontrolli, aga ta püüab julgustada ja inspireerida. Ta küsib küsimusi ning suunab. Ta teeb ettepanekuid, kuid lepib, kui need tagasi lükatakse. Ta argumenteerib ja seletab. Ta paneb piire, kus vaja, aga lapsi ära kuulates ja nende vajadusi arvestades. Ta aitab probleeme ja konflikte lahendada, kuid ei tee seda laste eest. Ta vaatleb, kutsub lapsi esitlustele ja demonstratsioonidele ning tutvustab vahendeid. Ta rikastab ettevalmistatud keskkonda, valmistades vajalikke materjale. Ta peab märkmeid iga lapse arengu ja huvide, tugevuste ja nõrkuste kohta. Ta leiab aega iga lapse jaoks, et teda üks ühele kuulata ja temaga koos eesmärke seada. Ta suhtleb lastevanematega ja korraldab neile töötubasid, mis aitavad neil paremini oma laste arengut kodus toetada. Ta julgustab lapsevanemaid kooli lapsi vaatlema tulema. Ta on keegi, keda ruumi sisenedes kohe ei märka ega kuule, kuid on laste jaoks alati olemas ja tähtsaks toeks.
Montessori kool pakub 6–12-aastasele lapsele turvalist ja teda täielikult aktsepteerivat keskkonda, kus ta saab ilma täiskasvanute surveta omas rütmis, oma huve ja kutsumusi järgides kasvada, õppida, katsetada, eksida ja uuesti proovida. Kõikide tema vajaduste eest on selles keskkonnas hoolt kantud. Tema suurt intellektuaalset huvi mõista maailma toidab tema jaoks loodud kosmilise hariduse raamistik, mis ergutab lapse elavat kujutlusvõimet ja võimaldab tal konkreetsete kogemuste põhjal üha abstraktsemalt mõtlema hakata. Tema vajadust ennast kui sotsiaalset olendit tundma õppida toetab vabadus ja valikuvõimalus, kus ja kellega istuda ja koos töötada. Talle pakutakse aega, ruumi ja vahendeid, et jõuda endas selgusele, mis on õige ja vale, õiglane ja ebaõiglane. Sellises keskkonnas kasvamise kogemus tekitab lapses aukartuse ja sügava tänutunde maailma ja inimkonna ees ning annab talle nägemuse, milline tema roll selles elus võiks olla.
Külalispostituse autor on Kristi Chapuis. Kristi tutvustab ennast nii: "Kaheksa aastat Montessori juhendaja praktikat Iirimaa, Inglismaa, Hispaania, Uus-Meremaa ja Šveitsi koolides on mulle lisaks kaheaastase emaks olemise kogemusele näidanud, mis on selle lähenemise võlu ja valu. Rahvusvaheliselt tunnustatud AMI (Association Montessori Internationale) diplomi kursused nii 3-6 kui 6-12-aastaste vanuserühmale läbinuna tean, et olen saanud parima eksisteeriva teadmiste pagasi, millele oma töö rajada. 2017. aastast alates töötan pigem konsultandi rollis perede ja lasteaia pedagoogidega, et toetada neid Montessori eluviisi, väärtuste ja põhimõtete praktiseerimisel koduses ja professionaalses keskkonnas. Montessori lähenemise praktiseerimine on nii minu töö kui mu eluviis, minu väike panus rahumeelsema maailma loomisesse."