Montessori Eesti Sõbrad Facebooki-grupis ning ka Montessori Eesti Instagrami kontol oleme jaganud pilte ja muljeid meie enda algatatud Montessori mänguhommikutest, mis on ka teistes huvi tekitanud.
Mis need on?
Need on kohtumised, mida korraldame ennekõike oma laste jaoks. Ja natuke ka iseendale.
Kodused lapsed, kes ei käi lasteaias, saavad iga nädal kokku, et koos tegutseda, mängida, tutvuda, sõpradeks saada.
Inspiratsiooni nende korraldamiseks olen saanud teistelt, kelle lapsed on koduõppel. Näiteks Ameerikas, kus koduõpe on üsna levinud, koonduvad koduõppepered oma igapäevaelu rikastamiseks sageli gruppidesse (homeschooling co-ops ingl.k.) – nad saavad regulaarselt kokku, et koos õppida või lihtsalt ühiselt aega veeta. Need on inimeste endi korraldatud ja võivad olla väga erinevad: vähem või rohkem struktureeritud, tegevused või eesmärgid võivad olla erinevad, kõik sõltub omavahelisest kokkuleppest ja inimeste soovidest ja ootustest.
Tegelikult saame tõmmata paralleele ka Montessori vanem ja laps rühmadega, mida samuti maailmas kohata võib. Need on rühmad, kuhu tulevad lapsevanemad oma lastega koos, et ühes teistega ettevalmistatud keskkonnas Montessori tegevustega aega veeta. Neid korraldab Montessori õpetaja, kes saab lapsevanemaid nõustada, suunata ning Montessori-alastele küsimustele vastata. Nendes rühmades on lapsevanemad pigem passiivses rollis ja õpivad lapsi jälgima ja vaatlema ning mitte ebavajalikult sekkuma. Lastel on võimalus teiste laste seltskonnas Montessori vahenditega töötada ja olla nende jaoks ettevalmistatud keskkonnas. (Loe artiklit blogis How We Montessori.)
Mida me seal teeme?
Iga sellisel viisil korraldatud rühm on erinev, sest kõik sõltub laste vanusest, iseloomudest, arvust. Millises kodus, kui palju ruumi ja millised võimalused seal on, missugused tööd ja mänguasjad on saadaval.
Aga peamine eesmärk on alati üks: pakkuda lastele ühist Montessori vaimus ajaveetmist. Seetõttu oleme me algusest peale alustanud oma kohtumisi praktilise eluga ehk lapsed valmistavad ise endale väikese vahepala. Tavaliselt kohtume hommikul (sellest ka nimetus Montessori mänguhommikud), nii et üsna varsti on laste kõhud väikeseks snäkiks ka valmis.
Lapsed naudivad söögitegemist väga, kui neile selleks vähegi võimalust antakse! Juba pisikesed lapsed (nt 1-aastased) tahavad päriselt (mitte mängult) teha seda, mida meie ees teeme: nad tahavad toitu katsuda, maitsta, nuusutada, sellega tutvuda, proovida ka lõigata, segada, tõsta, kallata.. Need kõik on väikeste laste jaoks suurepärased tegevused, mille käigus nad õpivad nii palju. Köök ja toidu valmistamine on täis sensoorseid kogemusi, lapsed avastavad maailma ja nende meeletaju tugevneb.
Praktilise elu tegevused annavad lastele võimaluse arendada nii oma peen- kui ka üldmotoorilisi oskusi.
Lapsed saavad söögitegemisel kaasa aidata tõesti kohe, kui oskavad (väikese) laua ääres seista.
Neile tegevusi pakkudes peame eelnevalt läbi mõtlema, kui vanad lapsed osalevad ja millised on nende oskused. Kõige väiksemate jaoks on sobilikud kõige lihtsamad tööd: banaani (või millegi muu, mis on piisavalt pehme, näiteks meloni) lõikamine; lõigatud tükkide kaussi tõstmine; lusikaga segamine; lusikaga tõstmine jms.
Muidugi on vajalik ka ettevalmistatud keskkond: laud või tööpind lastele mugaval kõrgusel, sobilikud nõud ja söögiriistad (kindlasti on vajalikud väikesed lõikelauad ja sobilikud noad, nt esimeseks noaks on kõige parem sakiline lõikur). Veel võib iga lapse jaoks olemas olla paras põll, väikesed visplid, kulbid, koorimisnoad jne.
Mida vanemad lapsed ja mida rohkem on harjutatud, seda keerulisemaid retsepte saab ette võtta (alguses muidugi abi ja väikese suunamisega). Meie mänguhommikutel on lemmiksöökideks kujunenud smuutid (lapsed saavad puuvilju koorida, lõigata, nõu sisse panna, jogurtit valada, nuppu vajutada); muffinid (taina valmistamisel on suurematel lastel rohkem tegevust: munade lahti löömine, koostisosade kallamine ja kokku segamine, ka lisandite lõikamine, taina tõstmine, muffinipaberite vormi aukudesse panemine); keedetud munad ja munavõi (muna koorimine ja munaviilutajaga lõikamine); omlett (munade lahti löömine, segamine, praadimine – jah, ka väikesed lapsed saavad pliidi ääres praadida, kui täiskasvanu neid jälgib); võileivad (määrimine); oleme teinud ka leiba ja hummust, küpsiseid ja piparkooke, puuviljasalatit, pannkooke jne.
Tegelikult ei pea olema lõpmatult palju retsepte, ideaalis leiaks paar laste lemmikut, mida nad saaksid sageli ja üha iseseisvamalt läbi viia. Lapsed armastavad rutiini ja tihti tahavadki samu tegevusi korrata.
Söögitegemisele järgneb veel üks praktilise elu osa: koristamine. Anname lastele kätte puhastuslapid, veepritsid, rätikud. Puhastamine ja koristamine, eriti kui kasutatakse ka vett, on laste jaoks nii nauditav tegevus, et see võib kesta nii pikalt, et muid tegevusi polegi kuigi palju tarvis planeerida.
Ka laua katmine, üheskoos söömine ja enda järel koristamine on tore sotsiaalne tegevus.
Ülejäänud ajaks saame lastele pakkuda mõnda muud tegevust, esitleda uut tööd või vahendit. Ja siis on väga oluline jätta lastele piisavalt palju aega vabaks tegutsemiseks, meie aga saame sel ajal lapsevaatlust harjutada. (Loe postitust: Lapsevaatlus)
Peab meeles pidama, et Montessori järgi ei tohiks need tegevused olla liiga struktureeritud, eriti nooremate laste puhul – lastele jääb alati vaba valik, kas osaleda või mitte, proovida meie poolt pakutud tegevust või mitte. Kui lapsed ei soovi teha seda, mida meie nende jaoks ettevalmistanud oleme, siis järeldame, et ilmselt polnud tegevus laste jaoks sel hetkel õige ega pakkunud neile piisavalt palju huvi. Õpime sellest ja jälgime lapsi ka kodus hoolikamalt: mis võiks neid päriselt huvitada?
Paras väljakutse on ka see, kuidas ja milliseid tegevusi pakkuda, kui lapsed on väga erinevas vanuses, näiteks ühe-, kolme- ja viieaastased. See on probleem, millega puutub kokku iga lapsevanem, kellel on mitu last. Kui lapsed on enam-vähem ühevanused ja sarnaste oskuste ning huvidega, siis on palju lihtsam. Aga alati saab kohaneda ja leida lahenduse, mis sobiks kõigile. Üks variant on – piisava ruumi korral – jagada lapsed mingiks perioodiks vanuserühmadesse (nt 0-2,5 ja 2,5-6).
Montessori õppeprogrammi järgi on kõik arenguetapid jagatud kaheks, et laste arenguvajadusetele paremini vastata ning neile sobivaid tegevusi pakkuda. Näiteks esimene arenguetapp, mis on vanuses 0–6 aastat, on jagatud nii: 0–3 ja 3–6.
Lapsed, kes on 3-aastased (või vähemalt 2,5), saavad juba Montessori vahendeid või nende ekvivalente kasutada, nad saavad viia läbi päris keerulisi, mitmesammulisi töid jne. Need lapsed on juba Montessori lasteaia (Casa dei Bambini) eas ja neile tuleb teistega kõrvuti töötamise kogemus kasuks.
Pisikesed, alla 2,5-aastased, ei vaja veel nii struktureeritud töid ja ei saa oodata, et nad oskaksid suuremate laste vahenditega ümber käia. Sellises vanuses lapsed vajavad ainult ettevalmistatud ruumi ja mõnd nende arengule sobilikku mänguasja või vahendit, sh kindlasti ka selliseid, millega üldmotoorilisi oskusi (ronimine, kiikumine, lükkamine jne) treenida. Ja täiskasvanud peaksid sekkuma võimalikult vähe.
Meie oleme leidnud, et kuldne kesktee on ikka ja jälle praktiline elu, sest see on aktuaalne igas vanuses laste jaoks. Suuremad lapsed saavad viia läbi mitmesammulisi tegevusi, väiksemad aga uurida seda, mis neile parajasti huvi pakub. Oleme teinud näiteks taime eest hoolitsemist, lilleseadet, aknapesu, lauapesu, põrandapesu, kätepesu. Lapsed mäletavad neid esitlusi veel mitu kuud hiljem, kui need on õigesti tehtud, nii nagu seda teeks Montessori õpetaja. Ideaaljuhul oleks iga eelnevalt tehtud töö lastele ka edaspidi kättesaadav, et nad saaksid seda korrata.
Mis on oluline, et mänguhommikud õnnestuksid?
- Rutiin. Üks kõige olulisematest aspektidest on see, et need kohtumised oleksid regulaarsed, ideaalselt alati samal nädalapäeval ja kellaajal. Et kohale tuleksid ühed ja samad inimesed. Alati pole see võimalik, aga see võiks olla eesmärk. Kui lapsed peavad iga kord kohanema uue koha, uute inimeste ja üleüldse uue olukorraga, siis on neil palju raskem rahuneda, keskenduda ja normaliseeruda (Montessori pedagoogikas kasutatav termin). Just selle pärast on tore iga kord alustada söögitegemisega, mis annab tervele päevale hea ja turvalise alguse.
- Vähemalt üks Montessori teadmistega osaleja/eestvedaja. Et ise selliseid kohtumisi korraldada, ei pea olema professionaal, aga mingisugused teadmised Montessori kohta võiksid olla küll. See on ka suurepärane võimalus koos uurida ja õppida.
- Ühine eesmärk ehk lastele keskendumine. Tihti naudivad väikelaste emad kokkusaamist nii väga, et jutustavad omavahel, jagavad kogemusi ja muresid, ja lapsed läheduses mängivad omavahel. See on muidugi ka tore ja endale vajalik, aga oma kogemuse põhjalt peame tõdema, et sellisel juhul on lastel raske keskenduda ja nad ei saa päris segamatult omale tööd valida ja tegevust läbi viia. Täiskasvanute jutuvadin, mis on üpris vali, segab tegelikult lapsi. Kui me soovime, et õnnestuks tõeline ja vaimustav Montessori-keskkond, siis täiskasvanud peavad lastele keskenduma, olema ise võimalikult vaiksed ja rahulikud, istuma põrandal ja jälgima.
- Ettevalmistatud keskkond. Keskkond peaks olema lastele ea- ja arengukohane, igale lapsele võiks leiduda midagi just talle sobilikku.
- Realistlikud ja laste arengule vastavad ootused. Lastest ei tohiks oodata liiga vähe ja neid allahinnata, kuid samuti ei saa oodata ka liiga palju – ka Montessori järgi kasvatatud lapsed ei tee kõike ideaalselt, mõnikord ei soovi osaleda, söögitegemine käib koos sodiga ja koristada on pärast palju, eriti pisikeste laste puhul. Me ei sunni kunagi kedagi, vaid püüame ise heade kommetega eeskujuks olla.
Ja kohtumise lõpus, kui lapsed vabalt tegutsevad, võib olla ka aeg vanematele: võimalus jagada muljeid, lapsevaatluse tähelepanekuid, teha järeldusi, jagada Montessori-alaseid teadmisi, omavahel arutleda. See on suurepärane võimalus teiste Montessori-huvilistega päris elus kohtuda.