Lapsevaatlus ja vaatlemine on sõnad, mida Montessorist rääkides kuuleb väga palju. Last peab vaatlema. Aga mida see päriselt tähendab? Kuidas seda tehakse?
Osalesin hiljuti vastavateemalisel seminaril, mida andis rahvusvaheliselt tunnustatud Montessori õpetaja ja õppejõud Karen Pearce Inglismaalt. Kursus oli suunatud Montessori õpetajatele ja seepärast üsna keerulise sisuga. Sellegipoolest sai sealt teadmisi, mis oleks kasulikud igaühele. Neid üritangi käesolevas postituses jagada.
Lapsevaatluse kolm põhitingimust on: a) täiskasvanu, kes vaatleb, b) laps, keda me vaatleme ja keda peame järgima ning c) keskkond, milleta ei saa. Selleks, et vaatlus oleks tulemuslik – st sellest oleks kasu –, peavad vastavad tingimused täidetud olema. Allpool seletame need lähemalt lahti.
Täiskasvanu
Lapsevaatlus – see on tegevus, mille käigus me näeme ja paneme tähele. (Ja pärast tegutseme vastavalt.) Lapsevaatluse eesmärk on järgida iga last individuaalselt. Nii saame aidata tal areneda, pakkudes igale lapsele just seda, mida ta vajab. Ei tasu lähtuda õppekavast ega standarditest, mida näiteks keegi peaks oskama või tegema teatud vanuses. Iga laps on omaette isiksus. Kui me teda vaatleme, teda märkame, jõuame lõpuks vaimustava avastuseni: me näeme last isiksusena, me saame aru, mida ta vajab ja kuidas saame teda aidata.
Lapse isiksuse ja huvide avastamine ei pruugi olla lihtne, tuleb osata tähele panna pisikesi detaile ja hetki. Aga Maria Montessori oli teadlane ning seega iga Montessori õpetaja (ja ka lapsevanem) võiks vaadelda oma last äärmiselt tähelepaneliku teadlase pilguga.
Laps ei näita väljapoole, ei ütle meile selgelt, mida ta vajab. On vaja mõista, mis toimub lapse sees. Tihtilugu on tegureid, mis ei lase meil näha lapse pärisolemust, mis n-ö varjavad või varjutavad seda. Näiteks, kui laps käitub agressiivselt, protesteerib, n-ö jonnib, siis see näitab, et midagi on valesti ja miski vaevab teda. Tegu võib olla mõne lihtsa probleemiga, näiteks laps tahab seda või teist, on väsinud. Aga põhjus võib peituda ka palju sügavamal (nt pinged peres). Olgu põhjus, milles tahes, me ei tohiks kunagi lasta sel mõjutada meie arvamust ja suhtumist lapsesse. Ei ole hea võtta negatiivset hoiakut, vaid tasub analüüsida olukorda sügavamalt. Mis on see, mis segab, vaevab last? Kuidas me saame teda aidata? Sellise lähenemise eelduseks on väga hea arusaam laste arengust ja vajadustest. Meie ülesanne on aidata last ja üritada kõrvaldada kõike, mis võiks olla takistuseks. Juhul, kui me läheneme juba eelarvamustega ja valede ootustega, ei saagi laps näidata oma tõelist potentsiaali.
Üheks suureks takistuseks võime osutuda meie ise. Täiskasvanu on ettevalmistatud keskkonna osa, see tähendab, et meie ise peame olema ettevalmistunud. Maria Montessori räägib lapsevaatlusest ka üsna vaimulikul tasandil – et meie peame valmistama oma hinge ette selleks, et oleksime suutelised last nägema, märkama. Meie tahame näha, mis toimub lapse hinges.
Kuidas saame end ette valmistada? Me peame selleks aega võtma. Olema rahus ja vaikuses. Me ei tohi kogu aeg tormata, kogu aeg hüpelda ühe asja (lapse, tegevuse) juurest teise juurde. Me peame leidma endale piisavalt palju aega, et olla rahus, et olla liikumatu, olla vait.
Sel hetkel, kui me ei tunne ennast rahulikuna – kui oleme vihased, ärritunud, kui meid vallutavad eelarvamused ja negatiivsed tunded –, tasub astuda mõttes samm tagasi ja vajadusel hetkeks füüsiliselt eemalduda, ruumist lahkuda. Sest sellisena ei saa me lapsele abiks ja toeks olla. Me reageerime automaatselt, aga selle asemel peaksime töötama lapsega koos. Me peame iseenda ja oma hingega palju vaeva nägema, et suudaksime alati oma last ainult armastada ja temasse uskuda.
Iseenda ettevalmistamine pole üldsegi lihtne. See on pidev töö iseendaga, eriti alguses, enne kui sellest sündib harjumus. Alguses tundub õpetajale või lapsevanemale võõristav ja võimatu leida aega, et olla rahus ja lihtsalt vaadelda – elu on nii kiire ja hõivatud. Aga lihtsalt tuleb võtta aega, see võiks olla iga lapsega tegeleja isiklik eesmärk. Karen Pearce väitis, et olles lastega koos, peaksime vähemalt iga 20 minuti tagant lihtsalt istuma ning last vähemalt kolm-neli minutit eemalt jälgima. See võib tunduda laste kõrvalt võimatu, sest nendega on alati nii palju tegemist. Aga kasulik on siiski iga päev või peaaegu iga päev leida see hetk. Just eraldi selleks aja võtmisest algabki lapsevaatlus.
Ei maksa karta, et lapsevaatluse hetkel me puhkame ja unustame ümbritseva. Vastupidi, me oleme eriti tähelepanelikud ja valves. Tihtilugu tunneme, et kui lastega koos olles lihtsalt istume ega tee midagi, siis me justkui ei viitsi lapsega tegeleda. Meil on raske lahti saada tunnest, et peaksime last n-ö õpetama. Selline ongi tavaarusaam, mis tugineb traditsioonilisele haridussüsteemile, kus õpetajad ja lapsevanemad õpetavad lapsi. Montessori koolis pole õpetajaid (tavalises mõistes), vaid on juhendajad. Lapsevaatluse hetkel saame mõista ja analüüsida ka enda sisemisi eelarvamusi – nii lapse kui endaga seonduvaid – nii lapsevanema kui õpetajana. Mis on meie roll? Kas me usaldame, et lapsed ise teavad, mida nad peavad tegema? Või kas me tahame hoopis liiga palju suunata ja mõjutada või lapse eest ära teha?
Lapsevaatlus on pidev protsess, mis peaks toimuma iga päev. Ainult siis on sellel tulemus. Ei piisa, kui istuda ainult üks kord maha, vaadelda ja leida, et tehtud.
Lapsevaatluses on kuus etappi:
- Vaatlemine ehk info saamine
- Info kogumine
- Info ehk nähtu analüüsimine
- Järeldusele jõudmine (Mis edasi?)
- Tegutsemine vastavalt järeldustele
- Taaskord vaatlemine
Lapsevaatlusele süstemaatiliselt lähenedes tuleks oma tähelepanekud kirja panna iga 20 minuti järel (laste kolmetunnise töötsükli vältel). Mis tegevuse laps valis, kas ta valis selle iseseisvalt? Mida laps tegi, kuidas ta tegi? Kas ta oli keskendunud või mitte? Kui kaua ta töötas? Kuidas ta lõpetas tegevust, kas iseseisvalt või vajas abi?
Toon järgmisena välja asjad, mida peaks iseäranis tähele panema ja millest lähtudes analüüsida lapse tegevust:
- kui laps valib midagi iseseisvalt,
- kui laps töötab millegagi kaua, vähemalt 20 minutit järjest,
- kui laps on oma tööle keskendunud või sügavalt keskendunud.
Märkides neid hetki ja sellega seonduvat üles, saame hakata tähelepandut analüüsima. Mis oli nendel tegevustel ühist? Mis on need oskused või teemad, mis pakuvad lapsele hetkel tõelist huvi? Kuidas me saaksime seda toetada, mida täiendavat pakkuda?
Lapsed tavaliselt liiguvad ühe asja või tegevuse juurest teise juurde, proovides seda, teist ja kolmandat, kuni ühel hetkel midagi paelub nende tähelepanu ja lapses toimub muutus: järsku tekib tal sügav huvi millegi vastu ja ta suudab väga pikalt keskenduda ühele tegevusele. Ta on leidnud endale sihipärase töö. Montessori nimetab seda tähelepanu polarisatsiooniks – sel hetkel on sündinud justkui uus laps. Laps muutub ja me peame teda järgima. On oluline, et pakuksime talle kogemusi, mis täiendaksid seda esimest tõelist huvi. Kui me ei märka seda teha, on oluline hetk raisatud.
Ettevalmistatud keskkond
Keskkond peab olema selline, mis laseks avalduda lapse tõelisel olemusel. Meie kui täiskasvanute ülesanne on vaadelda ja vastavalt reageerida.
Teised keskkonna omadused on:
- Lõpmatu aeg ehk kolmetunnine töötsükkel, mille jooksul lapsed töötavad segamatult (rakendatakse Montessori lasteaedades, tasub võimaldada ka kodus). Töötsükkel on vajalik selleks, et lapsed saaksid järgida oma loomuliku rütmi. Lastel peab olema kindel tunne, et nende kasutuses on lõpmatu aeg. Lihtsalt öeldes, neid ei tohiks kiirustada, kogu aeg suunata ühe tegevuse juurest teise juurde ja laste päev ei tohiks olla üleliigselt sisustatud. Igal inimesel on oma individuaalne päeva ja elu rütm. Erineme näiteks selle poolest, kuidas meile meeldib oma päeva alustada ja kui kiiresti asume järgmise tegevuse juurde. Lapsedki on inimesed ja vajavad aega. Meie peame nende aega ja päeva rütmi austama, mitte segama.
Tähendusrikka töö jaoks on lastel vaja aega – keskendumiseks ja kordamiseks. Kordamine on keskendumise alus ja algus, ilma selleta ei saa. Kui me näeme, et laps hakkab tööd kordama mitu korda järjest, siis teame, et ta õpib.
Jälgides last, saame teada, milline on just tema päeva rütm. Me ei tohiks kunagi sekkuda ainult selle pärast, et tundub, et laps on väsinud või igavleb. Tihti on see vaheetapp, nn võlts väsimus. Ehk teisisõnu, kõrvaltvaatajale võib tunduda, et laps ei tee midagi erilist, ei vali endale tegevust, ning mõnikord see võib kesta päris pikalt (muidugi, last pidevalt vaadeldes tuleb tajuda, kas tal on ikka piisavalt palju väljakutseid). Tegelikult võib aga tegu olla mõttepausiga ning peale nn igavlemisperioodi valib laps just endale kõige olulisema töö. Juhul, kui me oleksime sekkunud igavlemise faasis, pakkunud lapsele meie arvates soblikku tööd, ei olekski tal olnud võimalik jõuda selle olulise tööni, mida ta päriselt vajab. - Vabadus ja piirangud. Keskkonnas peavad olema teatud reeglid, teatud kord, et see saaks toimida. Piiranguid on vähe, aga need, mis on, peavad olema alati samad ja neist peetakse alati kinni. (Loe: Vabadusest ja piirangutest)
Üks väga oluline reegel Montessori keskkonnas on, et me peame kaitsma igaühe õigust töötada. Igal inimesel, igal lapsel peaks olema õigus töötada segamatult. Meie tagame seda väga leebel ja rahulikul viisil, kasutades häid tavasid. Me näitame päris-elu näidistega, kuidas viisakult käituda ja austada teisi. Ühtlasi tuleb ette näidata, et meidki ei tohi segada, kui oleme midagi olulist tegemas. - Austus töövahendite vastu. Montessori töö vahenditega peab käituma lugupidavalt, mõttekalt. Kui laps seda ei tee, sekkume, positiivselt viidates sellele, kuidas peaks asjadega ümber käia. Me ei keela ega karista, vaid näitame ette, millised on meie ootused. Me innustame last andma endast parimat. Montessori keskkonnas esineb negatiivne keel – keelamine ja sõna EI – väga, väga harva. Seda kasutatakse ainult äärmisel juhul, kui see on tõesti vajalik. Ettevalmistatud keskkonnas on palju vabadust ja ainult mõned piirangud, aga need piirangud on kindlad.
- Meie esitlus ehk kuidas me esitleme lapsele vahendeid ja tööd. Iga kord, kui näitame lapsele midagi uut, peab see olema just temale suunatud. See on nagu kingitus, mida me valmistame ja kingime just sellele lapsele, mõeldes ainult temast. Sellisel juhul laps võtabki seda vastu vastavalt. Iga meie liigutus peab olema täpne ja läbi mõeldud.
Nagu varasemateski artiklites mainitud, Montessori vahenditesse on sisse ehitatud vigade kontrolli mehhanism. Tänu sellele õpib laps nende vahenditega iseseisvalt töötades: korrates, ise vigu tehes ja neid parandades. Selline pidev töö arendab lapse iseloomu ja sihikindlust. Tulemuseks on laps, kes usaldab iseennast, usaldab oma keskkonda. Laps, kes on enesekindel, kes teab, et ta suudab aktiivselt panustada ühiskonda: teab, et ta suudab mõjutada ümbritsevat ja olla ühiskonnale kasulik.
Meie, täiskasvanute ülesanne on last vaadelda ja vaatlemise tulemusena olla suuteline ära tundma hetki, mil peaksime sekkuma ning lapsele toeks ja abiks olema. Samamoodi aga peaksime tunnetama hetki, mil me ei tohiks segada, ja hoopis sammu tagasi astuma. See on peen tasakaal. Eri lastega tuleb käituda erinevalt: sõltuvalt lapse iseloomust ja vanusest, sellest, millises arengustaadiumis ta on. Väga noortele lastele, kes alles alustavad iseseisvat tööd Montessori keskkonnas (2,5–3-aastased), peame rohkem toeks olema ja neid piisavalt määral suunama. Kuid kasvades ning oma keskkonna ja tööga harjudes, oma huvisid avastades, muutuvad lapsed järjest iseseisvamaks ja vajavad vähem juhtimist.
Lõpetuseks, kui laps on normaliseerunud (Maria Montessori kasutatud termin), siis ta töötab iseseisvalt väga pikalt, suudab olla sügavalt keskendunud pikkade perioodide vältel, teda juhib sisemine motivatsioon, ta oskab ise teha valikuid, hinnata ennast ja oma tööd, ta oskab väga hästi oma tööd analüüsida. Selline laps armastab korda, on oma töös organiseeritud ning hästi sotsialiseerunud. Ta on tugeva iseloomuga, sihikindel, ja rahulik. Ta soovib end proovile panna. Ta on lahke, hoolitsev ja lugupidav.
Niisugused võivad olla lapsed, kui meie täidame oma osa, mille aluseks on lapsevaatlus.
Toimetanud: Elo Säre