Suurem osa inimestest avastavad Montessori siis, kui neil on sündinud laps – mõni varem, mõni hiljem, aga tihtilugu lapse esimese eluaasta jooksul. Laps hakkab siis aktiivselt maailma avastama ja lapsevanem mõtlema, mida põnevamat võiks talle pakkuda. Enamasti mõeldakse sel puhul mänguasjadele, sest mida muud võiks beebile anda.
Just ideid otsides avastavad paljud nn Montessori tegevused või montessori-sõbralikud mänguasjad. Aga see on pigem montessoriliku kasvatuse pealmine, kõige silmajäävam kiht. Palju olulisem on vaadata sügavamale. Mida päriselt vajab väike laps, kuidas ta kasvab, mängib, areneb?
"During this early period, education must be understood as a help to the unfolding of the child's inborn psychic powers." (Maria Montessori, "The Absorbent Mind")
"The child has a mind able to absorb knowledge. He has the power to teach himself." (Maria Montessori, "The Absorbent Mind")
Esiteks peaks vanem vaatlema oma last (ettevalmistatud keskkonnas), sest ta ise näitab meile, mis teda parajasti huvitab ja millist oskust ta harjutab. Lähemalt ettevalmistatud keskkonna kohta saab lugeda artiklist Kuidas alustada Montessoriga oma kodus? Näiteks, laps võtab suurema topsi ja paneb sinna sisse pudeli korgi, mille on kätte saanud. Ja siis võtab välja ja paneb jälle sisse. Juhul, kui me ei sega vahele, võivad sellised iseleitud esemed pakkuda tegevust väga pikalt, isegi üllatavalt kaua.
On väga oluline kaitsta ja austada lapse keskendumist. Lasta tal töötada (ehk mängida) just sellega, mida ta on valinud ja just omal moel (välja arvatud juhul, kui tegevus võib olla temale või teistele ohtlik või midagi kahjustada). Tihti ilmselt vanemad arvavad, et nemad on n-ö head lapsevanemad siis, kui igal võimalusel tegelevad lapsega, räägivad temaga ja õpetavad. Aga Montessori väidab, et päris nii ei ole. Muidugi peaks vanem lapsega koos tegutsema ja temaga hästi palju rääkima, aga mitte kogu aeg. Kui laps on ise leidnud endale tegevuse, siis anname talle rahu ja võimaluse segamatult avastada. Ta õpib ise. Isegi kui see tegevus tundub meile vale või ebaoluline. Lapse keskendumisvõime areneb iseseisvalt mängides ja ta harjutab just seda oskust, mis on talle sel hetkel oluline. (Montessori avastas, et lapsed ise tunnevad, mida nad peavad tegema, isegi siis, kui keegi neid ei suuna.)
"Praise, help, or even a look, may be enough to interrupt him, or destroy the activity. It seems a strange thing to say, but this can happen even if the child merely becomes aware of being watched. After all, we too sometimes feel unable to go on working if someone comes to see what we are doing. The great principle which brings success to the teacher is this: as soon as concentration has begun, act as if the child does not exist. Naturally, one can see what he is doing with a quick glance, but without his being aware of it." (Maria Montessori, "The Absorbent Mind")
Nii et, kui laps on endale tegevuse valinud, siis me ei sekku, me isegi hoiame hinge kinni, et mitte tema keskendumist rikkuda. Saame ainult imetleda. See ei ole hetk, mil õpetada sõnu, värve ja muud taolist. Selleks on teine aeg. Isegi toetus ega kiitmine pole vajalik! Kõige suurem auhind lapsele on tema enda rõõm.
Ja tegelikult nii lihtne see ongi. Tekitada ettevalmistatud keskkond: rahulik, minimalistlik, lapsele mugav ja turvaline, ainult mõnede temale sobilike mänguasjadega (lisaks, muidugi, lapsed naudivad päris asjadega mängimist, eriti köögis, ja seda võiks ka võimaldada). Anda lapsele piisavalt palju vaba aega, ilma planeeritud tegevusteta, et ta saaks iseseisvalt uurida ja avastada.
(Päris väikestest beebidest kirjutame varsti, aga Lambrine blogis on hea artikkel just beebide päris esimestest mänguasjadest ning Montessori karusellidest: Montessori esimesel eluaastal: esimesed mänguasjad.)
Üks esimestest Montessori mänguasjadest, mida võiks pakkuda istuvale beebile (või natuke varem) on auguga karp ja pall, mida saab augu sisse panna (ja pall ise veereb välja). Kõik lapsevanemad vist teavad seda mängu, et laps viskab midagi maha ja me tõstame seda ülesse, ta viskab jälle maha ja nii igavesti. Tegelikult laps avastab asjade jäävust (püsivust ehk permanentsust, inglise keeles selle mänguasja nimetus on eseme jäävuse karp, object permanence box).
Laps avastab, et isegi, kui ta mõnda asja hetkeks ei näe, see tegelikult ei kao täielikult ära, vaid on jätkuvalt olemas. Pall kaob augu sisse, hetkeks seda ei näe, aga siis see veereb jälle välja. Karbi küljes on väike äärega plaat, mis palli kinni püüab, et see kaugele ära ei veereks ja laps saab tegevust korrata väga mitmeid kordi. Tihti on see laste lemmikmänguasi mitu kuud järjest, alates umbes 9. elukuust kuni aastaseks saamiseni.
Edaspidi meeldib lastele jätkuvalt panna asju üksteise sisse, ainult nende käte osavus paraneb ja nad oskavad haarata järjest väiksemaid esemeid ja panna neid väiksemate aukude sisse. Selle pärast hiljem, umbes üheaastasele lapsele võiks pakkuda ka müntide karpi (ingl coin box). Viimane on sarnane auguga karbi ja palli kombinatsioonile, ainult palli asemel on väikesed kettad (ehk mündid) ning vastavalt väike auk ja sahtel, mida laps saab ise avada, et mündid jälle kätte saada.
Kõiki neid vahendeid on võimalik ka kodus ise meisterdada. Näiteks see on meie isetehtud versioon müntide karbist:
Veel üks tegevus, mis pakub lastele suurt huvi ja väljakutset, on rõngad või väikesed klotsid, mida peab panema pulga otsa.
Lisaks võiks lapsele kindlasti anda esimesi, väga lihtsaid nupupuslesid, erinevaid palle korvi sees, puidust klotse, muusikariistu ja kindlasti raamatuid.
(Loe ka Milline on montessori-sõbralik raamat väikelapsele ja Milline on montessori-sõbralik mänguasi.)
Siin on meie laste lemmikmänguasjad umbes üheaastaselt:
Toimetanud: Elo Säre