Käesolevas postituses räägime omadustest, mida Montessori pedagoogika looja dr Maria Montessori pidas oluliseks kodusesse keskkonda lastele sobilikke mänguasju valides.
Naturaalsed materjalid
Mõnikord öeldakse: tean küll, Montessori on see, kui lapsel on kõik mänguasjad puidust ... Nii ja naa, sugugi kõik puidust mänguasjad ei pruugi Montessori põhimõtetele vastata ning ka vastupidi, Montessori mänguasjad ei pea tingimata olema just puidust. Lisaks puidule võib kasutada näiteks klaasi, metalli, korki, nahka, villa ja paljut muud. Looduslikest materjalidest esemeid tundma õppides on võimalik avastada nende omadusi: tekstuuri, temperatuuri, raskust jmt. Tegemist on ka kohese tagasisidega – kui klaasist ese kivipõrandale kukub, läheb see katki. Puidust eset korkpõrandale pillates on kogemus teistsugune. Kahju küll, kuid taolisi asju juhtub. Laps õpib niiviisi näiteks, et peab oma kalleid asju hoidma. Samas ühtlasi võimaldab see kasvatada lapse enesekindlust, st ta näeb, et teda usaldatakse. Mittelooduslikest materjalidest, aga sobilike mänguasjade näitena võib tuua Schleichi loomakujud – väga head detailirohked ja loomutruud mänguasjad, mida oleks samal tasemel muust kui plastikust väga keeruline, kui mitte võimatu toota.
Lihtsad
Montessori õpetuses on üks keeruline väljend: kontseptsiooni isoleerimine. See tähendab, et me ei soovi, et mänguasi teeks KÕIKE KORRAGA. Kui mänguasi on lihtne ja keskendub vaid ühe asja õpetamisele, on lapsel võimalus selle oskuse omandamisele keskenduda. Loomulikult on meil kõigil soov saada alati maksimum ning seetõttu on mitu-ühes või isegi kõik-ühes tooted väga levinud ja poeletilt lihtsat, ühele tegevusele keskendunud mänguasja leida on vanemate jaoks keeruline, võib öelda et lausa väljakutse.
Vigu välistavad
Vigade kontroll mänguasjades tähendab, et laps võib ilma igasuguse välise abita aru saada, kas mäng, puzzle vmt on lõpetatud õigesti või valesti. Välise abi vältimine on taaskord oluline võimalus arendada lapse süvenemisoskust, laps uurib kuni jõuab teda rahuldava tulemuseni. "Ahhaa!"-momendi rõõm kasvatab lapse enesekindlust ning sisemist motivatsiooni.
Samas pole mitte kõigile mängudele ette nähtud vaid üht ainuõiget lahendusviisi ...
Loov mäng
Lapsel võiks olemas olla ka loovaks mänguks inspireerivad avatud mänguasjad. Asjad , mida saab põnevalt liigutada, millest saab mängumaailmu ja -kodusid ehitada, mis võivad hoogsa kujutlusvõime tulemusena muutuda milleks iganes. Need võivad olla spetsiifilised – nagu näiteks ehitusmaterjalid, raudteed ja rongid, nukud ja nukumaja, loomade kujud – või ka lihtsad pallid, värvilised siidsallid ning enim levinud liivakast.
Tõetruud
Laste jaoks on maailm uus ja huvitav, neil on alati palju uut, mida õppida ja avastada. Selles osas on nad täiskasvanutest erinevad, meile on maailm juba tuttav paik ja otsime pidevalt uusi põnevaid kogemusi. Lastele vanuses 0–6 on kõige huvitavamaks just päris maailm, nad ei suuda veel eristada fantaasiat ega muinasjutte, st väikestele lastele sünnist kolmanda eluaastani on piir pärismaailma ja väljamõeldu vahel täiesti arusaamatu. Seega oleks Montessori soovitus jätta Miki, Minni, Peppa, Elsa ja muud taolised vahvad tegelased kooliikka jõudmiseni ootele.
Kaasahaaravad
Õigel hetkel lapsele esitletud mänguasi haarab lapse jäägitult endaga ning loob lapsele seisundi, kus ta võib mitmekümneks minutiks unustada kõik enda ümber. Laps võib selle eseme juurde siira uudishimu ja õhinaga naasta mitmeid kordi, enne kui see teda tüütama hakkab. Oluline on analüüsida, kas lapsel on vajadus ja võimalus ise tegeleda või on mänguasi pigem lõbustav. Ka meelelahutuslik vilkuv, hüplev või laulev mänguasi haarab lapse tähelepanu, kuid tegevuses olemine annab talle palju suurema rõõmu ja naudingutunde.
Tunnetuslikud
Maailma avastamine oma meelte kaudu on lapse jaoks väga põnev. Esemed, mis aitavad lapsel tundma õppida erinevaid hääli, tekstuure, lõhnu ja pakuvad muid tunnetuslikke kogemusi, on tema jaoks lummavad.