Kui Sind huvitab Montessori lähenemine ja tahaksid seda kasutada ka kodus oma lapsega, siis loodan, et see artikkel on Sulle abiks. Tõenäoliselt tunned nagu paljud meist alguses, et infot on liiga palju, ei jõua kohe kõigesse süveneda ega tea, kust alustada. Montessori lähenemisega võid tegelikult alustada kas või kohe, selleks ei pea esialgu midagi ostma või tegevusi ette valmistama, sest asjad on teisejärgulised. Montessori on rohkem kui mänguasjad, see on terve filosoofia ja suhtumine. Püüan alustamiseks välja tuua kõige olulisema.
Keskkond
Nimetan keskkonna esimeseks selle pärast, et seda muuta on lihtsam kui oma suhtumist, mis on teine punkt (kuigi võiks ka vaielda, et suhtumine on kõige olulisem). Aga keskkond on väga oluline, ja seda saab lihtsasti muuta - vabanedes kõigest mis last segab ega lase tal areneda oma täieliku potentsiaaliga.
Ettevalmistatud keskkond (prepared environment inglise keeles) on üks Montessori aluskividest.
“Lapsel on teine suhe oma keskkonnaga kui meil…laps imab seda enda sisse. Asjad, mida tema näeb, ei jää lihtsalt tema mällu; need loovad osa tema hingest. Ta loob endasse terve maailma teda ümbritsevast, mida tema silmad näevad ja kõrvad kuulevad.” (Maria Montessori raamatust “The Absorbent Mind”)
"The child has a different relation to his environment from ours... the child absorbs it. The things he sees are not just remembered; they form part of his soul. He incarnates in himself all in the world about him that his eyes see and his ears hear." (Maria Montessori, The Absorbent Mind)
Aga milline peaks olema lapse jaoks ettevalmistatud keskkond?
“Esimene ette valmistatud keskkonna eesmärk on lasta kasvaval lapsel olla täiskasvanust võimalikult sõltumatu.” (Maria Montessori raamatust “The Secret of Childhood”)
“The first aim of the prepared environment is, as far as it is possible, to render the growing child independent of the adult”. (Maria Montessori, The Secret of Childhood)
Lapsel peaks olema võimalus olla võimalikult iseseisev ja vanemast sõltumatu, sellisel juhul on ta vaba tegemaks, mis on talle konkreetsel hetkel arenguks vajalik. Ta tegelikult tunneb ja teab täpselt mis see on, ilma et täiskasvanul oleks tarvis talle seda ette öelda.
Kas kodus on lapse oma asjad tema jaoks kättesaadavas kohas? Kas ta ulatab ise enda riideid võtma, käsi pesema, saab enda järelt koristada, võib-olla ise endale süüa teha? Lapse riided, jalanõud, hügieenitarbed võiksid olla tema käeulatuses. Nt vannitoas, köögis ja mujal. võib paigaldada kraanikausi juurde spetsiaalsed astmed. Tema kasutatavad nõud ja köögitarvikud võiksid olla kättesaadavas kohas, siis saab ta abistada söögivalmistamisel ja ise võimalikult palju enda eest hoolitseda.
Keskkond meie ümber võiks olla korras ja ilus. Väikesed lapsed armastavad korda, isegi kui mõnikord see ei tundu nii. Nii nagu meie enda kodu ja ümbritsevad asjad peaksid olema hästi hoolitsetud, peaksid samamoodi olema ka lapse omad. Laps hoiab oma asju hea meelega korras, kui talle antakse selleks võimalus.
Lapse mänguasjad võiksid olla paigutatud avatud riiulisse - nii näeb ta mis seal on, saab võtta huvi pakkuva eseme ja teab pärast, kuhu selle saab tagasi panna. Hea ülevaade aitab välja pakutud mänguasjade osas huvi tekitada ning aitab vältida segadust, mis võib tekkida kui mänguasjade kastist kui peab leidma mõnd lemmikut, mis on teiste asjade all.
Ühe lapse jaoks palju mänguasju pole vaja, piisab mõnedest. Osa neist võiksid olla nii-nimetatud “avatud mänguasjad” (millega võib mängida mitmel viisil, pikalt ja erinevas vanuses lapsed, isegi täiskasvanud, pidevalt midagi uut välja mõeldes) - näiteks, ehitusklotsid, erinevad kangad ja riided, liiv, vesi, kunstitarbed jne. Mänguasjad võiksid olla ilusad ja terved, eelistatavalt looduslikest materjalidest (puit, metall jne) ning sellised, kus laps peab ise nendega tegutsema, selle asemel et mänguasja lihtsalt lõbustusena vaadelda (s.t. ilma patareide, vilkuvate tulede ja häälteta).
Väikelapse elus on olulised ka suured liigutused ja kehaline aktiivsus, teretulnud on abivahendid ja mänguasjad, mille abil laps saab ronida, hüpata jne.
Tavaliselt kipub lastel olema liiga palju mänguasju, laps uurib neid vaid hetkeks ja siis jäävad need jäävad. Kui majas on liiga palju asju, käib laps ühe juurest teise juurde ega suuda millelegi väga pikalt keskenduda kuna rohked mänguasjad, mis tahavad tema meelt lahutada, võidavad kogu tähelepanu. Kui on võimalik, et see on olukord ka Teie kodus, siis hea viis on kõik asjad kotti panna ja ära viia (alguses lihtsalt kuskile hoidu panna, pärast saab neid sorteerida ja kas ära anda või aeg-ajalt välja tuua osa nendest), jättes ainult mõned lemmikud, millega laps kõige rohkem armastab mängida. Lapsevanemaid ehmatab selline ettepanek aga kui proovite, võib tulemus on selline, et laps ei märka asjade puudust vaid tunneb ennast kergemini ja mängib allesjäänud lemmikutega keskendunumalt ja loomingulisemalt. Kui laps igatseb mõnda asja, saab selle ju alati tagasi tuua.
Kui kodu on lapse jaoks mugavaks ja ligipääsetavaks tehtud, nii et ta saab olla võimalikult iseseisev, tema mänguasjad ja ilusasti paigutatud, saab rahulikult sisse hingata ja oma suhtumise üle mõelda.
Suhtumine
“Lapsed on inimesed, keda peab austama, nad on meist kõrgemal nende süütuse ja nende tuleviku suuremate võimaluste pärast.” (“Maria Montessori’s Own Handbook”)
“Children are human beings to whom respect is due, superior to us by reason of their innocence and of the greater possibilities of their future.” (Maria Montessori’s Own Handbook)
Kuigi Montessori suhtumist lastesse ei ole lihtne kirjeldada vaid paari lausega, saab nimetada mõned kõige olulisemad aspektid, näiteks austus. Austus oma lapse vastu. Montessori arvas juba sada aastat tagasi, et lapsed on täieõiguslikud inimesed, mitte kuidagi madalamad, rumalamad või vähem lugupidamist väärivad kui täiskasvanud inimesed. Nad on küll meist erinevas arenguetapis kuid see ei tee neist vähem olulisemaid olendeid.
Lapsed teevad väga olulist tööd, ja seda iga päev - nad kasvavad selleks inimeseks, kes nad lõpuks peavad olema. Montessori leidis, et lapses on looduse poolt antud tungid, mis annavad talle teadmise, mida ta peab tegema et kasvada, arendada ja õppida. Ja täiskavanu peab sellesse sekkuma väga vähe kui mitte üldse, meie ülesanne lastevanemate või õpetajatena on ainult anda selleks arenguks võimalus.
Oma last austada - seda on lihte öelda, kuid päris elus võib ollakeerulisem rakendada, kuna meist keegi pole täiuslik inimene ja me oleme inimestena endi kasvatuse tulemus.
“Austa kõiki mõistliku tegevuse vorme, millesse laps süveneb ja püüa neist aru saada.” (Maria Montessori, “The Child in the Family”)
“Respect all the reasonable forms of activity in which the child engages and try to understand them.” (Maria Montessori, The Child in the Family)
Ära kunagi sega last, kui ta on keskendunud või mingi tegevusega haaratud (kui see just ei ole midagi kahjulikku või kellelegi haiget tegev), isegi kui see Sulle ei tundu väga mõistlik või huvitav. Kui laps tahab teha ühte ja sama asja mitu korda järjest, lase tal seda segamatult teha. Kui laps teeb midagi sinu arvates valesti - näiteks paneb klotse valesse järjekorda - pole vaja tema tegemist katkestada ja teda õpetada, kuidas teha õigesti. Meie võiksime ainult aeg-ajalt ette näidata, kuidas me ise midagi teeksime, aga kui laps juba teeb - laseme tal teha.
Montessori usub, et lapsed oskavad juba sünnist saati keskenduda, nad harjutavad seda oskust aja jooksul ja on võimelised keskenduma kauem ja kauem. Lapse keskendumist peab austama.
Austama peab ka lapse iseseisvust. Väikesed lapsed tahavad olla iseseisvad, teha ise. Täiskasvanutel tihti pole aega, et lasta neil ise teha. See võtab enamasti kauem aega, tihti tekitab ka palju rohkem segadust kui kiiresti ja efektiivselt nende eest midagi ära tehes (näiteks neid riidesse pannes, võileiba valmistades, jooki valades jne). Aga see on peaaegu kuritegu lapse vastu - kui me ei anna talle võimalust ise teha, siis me ei austa neid ning nad jäävad ilma võimalusest harjutada ja olla tulemuse üle uhked. Kui laps on midagi ise saavutanud, on ta väga rõõmus ja endaga rahul!
Oma harjumusi on raske muuta, aga me peaksime selleks aega võtma, et oma last iseseisva inimesena austada.
Vaatlemine
Kui meie kodune keskkond on sätitud lapsesõbralikuks ja oleme oma suhtumist muutnud, austades oma last ja teda mitte ebavajalikult segades, siis jääb võimalus rakendada ühte kõige olulisematest Montessori aspektidest - me saame last vaadelda. Lapse vaatlemine (ehk observation inglise keeles) on osa, millest Montessoris ei saa üle ega ümber. Enne kui lapsele midagi uut tutvustada või talle mingit uut mänguasja anda, peaks teda lihtsalt vaatlema.
“Ilmselgelt need, kes vaatlevad lapsi, ei tohi neid segada; sest vaatlemise eesmärk on näha, mida lapsed teeksid ilma meie juuresolekuta. Vaatleja peaks jääma täiesti vait ja olema liikumatu.” (Maria Montessori, “Suggestions and Remarks upon Observing Children”)
“Obviously, those who observe children must not disturb them; because the purpose of the observation is to see what the children are doing independent of our presence. The observer should remain absolutely silent and motionless.” (Maria Montessori, “Suggestions and Remarks upon Observing Children”)
Inimesed küsivad tihti – milliseid tegevusi ma võiksin oma lapsele pakkuda? Enamasti nimetades lapse vanust. Tegelikult ei saa vastust kuidagi teada, ka mitte lähtuvalt lapse vanusest. Võib midagi oletada aga mitte olla kindlad enne kui see konkreetne laps on vaadeldud. Igal lapsel on mingi aja jooksul oma kindlad huvid ja oskused, mida ta just sellel hetkel peab arendama. Montessori nimetab neid Tundlikeks perioodideks (ehk Sensitive periods inglise keeles) - piiratud ajavahemikud, mille kestel laps on eriti huvitatud kindlast teemast. Selle kestel toimub väga kiire areng ja õppimine just sellel alal. Kui tundlik periood on lõppenud, on sama oskust palju raskem kui mitte võimatu suunatult õppida (kuni tuleb uus tundlik periood).
Kuigi tundlikud perioodid esinevad lastel sarnastel aegadel, on konkreetse lapse suhtes seda kindlalt teada võimalik vaid teda jälgides. Millega laps tegeleb, kui teda ei segata? Millise asja ta valib ja mida sellega teeb? Kas on midagi, mis teda eriti huvitab?
Kui me oleme last jälginud ja vastused nendele küsimustele leidnud, saame mõelda mida lapsele võiks veel pakkuda.
Valikute andmine
Kui märkame, et last huvitavad tähed ja ta küsib nende kohta, pakume talle erinevaid materjale tähtedega. Kui laps paneb tähele värve, siis anname talle mõne mängu värvide eristamiseks. Kui laps tahab asju visata, suuname ta pallide juurde.
Mitte iga kord ei õnnestu meil õigesti arvata, mis tegevus võiks lapsele hetkel kõige rohkem huvi pakkuda kuid katsetamise tulemusena juhtub ükskord ikka nii, et lapsele nii väga meeldib meie antud mänguasi või tegevus, et ta veedab sellega väga palju aega. Ta arendab uut oskust niikaua kuni ta on rahul ja alles siis jätab selle tegevuse ning liigub edasi järgmise juurde. Kui tundlik periood on õigesti tabatud ja on antud võimalus sellele vastavalt tegutseda, õpib laps selle jooksul väga palju.
“Keskkond peab ergutama huvi tegevuse vastu ja kutsuma last looma isiklikku kogemust.” (Maria Montessori, The Absorbent Mind)
“The environment must be rich in motives which lend interest to activity and invite the child to conduct his own experiences.” (Maria Montessori, The Absorbent Mind)
Me ei pruugi alati teada, milline tegevus võiks lapsele järgmisena huvi pakkuda kuid me võime proovida luua keskkond, mis annaks palju valikuvõimalusi mõistlikuks tegevuseks. Montessori nimetab sellist tegevust tööks, kuigi see ei tähenda, et see oleks kuidagi igavam või tõsisem, sest ta on ka öelnud, et “mäng on lapse töö”.
“Laps saab areneda täielikult ainult läbi kogemuste oma keskonnas. Me nimetame sellist kogemust ‘tööks’.” (Maria Montessori, The Absorbent Mind)
“The child can only develop fully by means of experience in his environment. We call such experience ‘work’. “ (Maria Montessori, The Absorbent Mind)
Kui lapsel on ainult head valikuvõimalused, siis me saame olla rahulikud, ükskõik mis tegevuse ta valib. Võime naudinguga vaadelda kuidas ta oma tööle keskendub ja ime on sündimas.
“Mida me vajame, on maailm täis imesid, nagu see ime kui näeme oma väikest last otsimas tööd ja iseseisvust, väljendades vaimustust ja armastust selle vastu.”
“What we need is a world full of miracles, like the miracle of seeing the young child seeking work and independence, and manifesting a wealth of enthusiasm and love.” - Maria Montessori