Distantsõpe ja Montessori

Käimas on juba neljas nädal, mil koolid on suletud ja toimub distantsõpe. Arusaadav, et selline muutus on keeruline, kuid siiani on murettekitav lapsevanematelt kostuv tagasiside – lapsed ei saa iseseisvalt hakkama (mis on mõistetav), vajavad väga palju tuge (kuigi enamus vanematest peavad ise kas kodus tööd tegema või jätkuvalt tööl käima), õppimine kestab terve päeva või isegi hilisööni. Kuna suur osa lapsevanematest aitab oma lapsi väga palju, võivad õpetajad saada siit vale signaali, et kõik on korras ja lapsed saavad hakkama, seega muutused õppemahus pole vajalikud. Paljudes koolides on niisugune korraldus, et õpetajad annavad (erineval viisil) konkreetsed ülesanded, mille laps peab ära tegema ja samal päeval tagasi saatma, tihti isegi väga kindlaks kellaajaks. Enamus ülesannetest on arvutiga või internetis tehtavad, isegi esimeste klasside lastel (mainimata seda, et igal lapsel ei ole võimalik ligipääs arvutile). 

Ilmselgelt on olukord raske nii õpetajatele, lapsevanematele kui lastele. Eesti on võtnud endale tiitli “Education Nation”, oleme uhked oma hariduslike digilahenduste üle. Kuid kas lapsed, kes on stressis, et jäävad millestki maha, muretsevad hinnete pärast ning veedavad enamuse päevast arvutiekraani ees, on samuti see, mille üle uhke olla? Mis võiks olla parem lahendus õppetöö korraldamiseks? Kuidas säästa laste (ja tegelikult ka lapsevanemate) vaimset tervist, kuidas olla siin ja praegu ning usaldada, et lapsed õpivad tegutsedes niikuinii?

Kahjuks ei ole Eestis veel Montessori meetodil töötavaid koole, kuid meil on eestlannast Montessori juhendaja Kristi Chapuis, kes elab Šveitsis ja kellel on töökogemus lastega vanuses 0–12 aastat. Uurisime Kristi käest, mida tema arvab praegusest olukorrast ja kuidas saadakse hakkama Montessori koolides. 

Kristi vastas meile nii: 

“Olen püüdnud jälgida, mis toimub Montessori koolides üle maailma ja mis toimub Eestis.

Näen kõrvalt, et see on paljude (Eesti) perede jaoks väga raske – olukord, kus laps peab päevapealt iseseisvaks õppijaks hakkama, kuigi ta ei ole seda harjutanud ja tal puuduvad selleks oskused. Info- ja arvamuste hulk on hetkel meeletu. Tore on, et paljud tahavad aidata ja jagatakse ideid, materjale, ressursse. 

Hämmastav on aga see, et lastele ei antud alguses nädalatki uue olukorraga harjumiseks, vaid pandi kohe meeletu akadeemiline tempo peale. See peaks ju selge olema, et stressis inimene ei omanda midagi. Loodetavasti seda edaspidi kohandatakse ja kõik muutub paremaks.

Mis puudutab Montessori koole, siis mulle tundub, et neis on asju pigem rahulikult võetud ja just nimelt laste kuulamisega tegeletud. Distantsõpe – see on kõigile uus arengukeskkond ja seega alustatakse algusest – orienteerumine, reeglite kokkuleppimine. Alustuseks tehakse palju mänge, igapäevaelu tegevusi (nt küpsetamine või salati tegemine), loetakse raamatuid, lauldakse jne. Paljud kasutavad Zoom platvormi ühisteks kohtumisteks.

I ja II kooliastme lastel (6–12-aastased) on hommikul tihti mingi teema esitlus, mis kestab 30 minutit ja seejärel on 20 minutit omavahelist suhtlemist. Pärast on iseseisev töö, aga kõik on soovituslik ja midagi peale ei suruta.

Pärastlõunal on igal õpilasel võimalus õpetajale helistada, kui tal on abi vaja või soovib lihtsalt rääkida. Lisaks on õpilastele antud nimekiri ideedest, mida teha, kui neil endal on raske järgmist tööd välja mõelda.

Lastel soovitatakse valida mõni teema, mille kohta teha uurimistöö, sest selle koostamise käigus saab kasutada erinevate õppeainete teadmisi. 

Lisaks saadavad õpetajad videoid, mida vaadata.

Õpetaja annab pärast teema esitlust ideid iseseisva töö jaoks ja küsib laste käest, mida neile meeldiks teha. Samuti annab ta soovitusi, kuidas edasi uurida. Tavaliselt see on lapse jaoks huvitav ja mänguline, mitte töölehe täitmine. Näiteks – mõõda ära oma tuba või oma maja ja arvuta välja perimeeter. Või näiteks – mitu tibusammu on sinu magamistoast kööki? Mitu korda sa pead edasi tagasi kõndima, et 100 sammuni jõuda? Kõik tegevused on ümbritseva eluga seotud.”

 

Tavakoolid on Montessori koolidest õppemeetodi poolest erinevad, aga mida Eesti koolid võiksid sellest õppida? 

Mõned soovitused: 

  1. Uskuda sellesse, et laps on oma loomult õppija ja ta õpib igas olukorras, iga päev, igast kogemusest. Laps õpib siis, kui ta tunneb end turvaliselt ja kui ta on emotsionaalselt tasakaalus. Ta omandab teadmisi siis, kui tal on huvi käsitletava teema vastu. Huvi puudumise korral teeb laps miinimumi, et hinne kätte saada või kontrolltöö ära teha ja pärast seda on õpitu n-ö peast läinud.

  2. Esmalt tuleks lastega rahulikult läbi rääkida uus töökorraldus – orienteerumine, reeglite kokkuleppimine. Lapsed, kes saavad ise aru, kuidas uus olukord täpselt toimib, saavad sellega iseseisvalt paremini hakkama.

  3. Alustada rahulikumalt, päriseluga seotud ülesannetest, mida on lihtsam kodustes tingimustes läbi viia. Igapäevaelu tegevused aitavad sellel stressirohkel ajal.

  4. Korraldada videokõnesid – tervele klassile (kus õpetaja räägib lastega); ainult lastele (kus lapsed saavad klassikaaslastega suhelda); üks-ühele vestluseid õpetaja ja lapse vahel, et laps saaks vajalikku tuge. 

  5. Kaaluda iseseisva uurimistöö andmist, mille käigus saaks omandada palju erinevaid teadmisi erinevatest valdkondadest. 

  6. Arvestada, et lapsed vajavad aega, et uue olukorraga harjuda. Anda võimalus õppida oma aega planeerima, ilma et oleks vajalik igapäevane otsene kontroll õpetaja ja lapsevanema poolt. Montessori juhendaja roll pole last kontrollida, vaid anda tagasisidet, teda toetada, küsida küsimusi, aidata lapsel enda tegevust ja arengut ise analüüsida.

 

Montessori koolides ei panda hindeid, ei tehta kontrolltöid ega anta kodutöid. 

Loe täpsemalt Kristi kirjutatud artiklit sellest, kuidas toimib Montessori kool (vanuses 6-12)

Kuigi Montessori koolides ei ole kodutöid selle sõna tavapärases mõistes, on Kristi saatnud meile nimekirja, mille Montessori koolide õpetajad annavad lastele ja lapsevanematele – need on tegevused, mida oleks oluline igapäevaselt kodus teha. Soovitatakse, et lapse päevad ei oleks pärast kooli liiga tihedalt sisustatud (nt trennidega), vaid et oleks aega, mida veeta koos perega ja mil teha allpool nimetatud tegevusi. 

Sarnased soovitused on Montessori juhendajad lastele andnud ka praeguses eriolukorras distantsõppe puhul. Ehk saavad ka Eesti õpetajad ja pered nendest uusi mõtteid.

Akadeemiliste oskuste arendamine – lapsed võivad siit valida:

  • pool tundi igal õhtul lugeda;

  • lasta vanematel igal õhtul valjult ette lugeda jutte ja luuletusi;

  • päevikut pidada;

  • sõpradele või sugulastele kirju kirjutada;

  • kirjutada jutte, luuletusi, teateid, aruandeid;

  • koostada isiklik tähestikuline sõnaraamat uute sõnadega.

Kodu ja aed – lapsed võivad:

  • isiklike asjade eest hoolitseda, voodi/magamistoa ja vannitoa korrastamine igal hommikul ja õhtul;

  • ise endale lõunat valmistada;

  • olla igapäevaselt kaasatud õhtusöögi ettevalmistustesse ja koristamisse;

  • igapäevaselt kodu koristamisel ja korrashoiul aidata;

  • pesupesemisel abistada;

  • toimetada oma väikeses aianurgas;

  • perekonna igapäevaelu planeerimises kaasa lüüa, k.a. poeskäimistes (praegu näiteks e-kaubanduses koos ostude tegemine).

Kunstid – lapsed võivad:

  • unistada;

  • joonistada, joonestada, maalida või illustreerida sündmusi;

  • luulet esitada;

  • käia näiteringis, organiseerida sketše ja etendusi;

  • käia muusikatundides ja harjutada mõne instrumendi mängimist perele ja sõpradele;

  • käia tantsutundides ja harjutada tantsimist pere ja sõprade ees;

  • laulda kooris, laulda perele või sõpradele;

  • kunstimuuseume külastada (seda saab praegu teha interneti teel);

  • kontserte ja ooperit külastada (seda saab praegu teha interneti teel);

  • tantsuetendusi vaadata (seda saab praegu teha interneti teel);

  • teatrisse minna (seda saab praegu teha interneti teel);

  • kirjutada ürituste kohta arvustusi/arvamuslugusid.

Loodus ja tegevused vabas õhus – lapsed võivad:

  • ratsutada ja hobuste eest hoolitseda;

  • matkama minna;

  • rattaga sõita;

  • telkima minna;

  • linde vaadelda ja uurida;

  • kive ja fossiile otsida ja uurida;

  • teha endale loodusliku akvaariumi ja koguda sinna varandust tiikidest ja ojadest;

  • looduspäevikut pidada;

  • looduskaitsealasid, looduskeskuseid ja ajaloomuuseume külastada;

  • õues mängida;

  • teokarpe, kivisid ja teisi looduse aardeid koguda.

 

Pereõhtud – lapsed võivad:

  • lauamänge mängida;

  • terve perega rollimänge mängida;

  • ristsõnu lahendada või puslesid kokku panna;

  • perenõukogu aruteludes osaleda;

  • marke või münte koguda.

 

Käsitöö – lapsed võivad:

  • õmmelda, heegeldada, tikkida, kududa;

  • puutööd teha;

  • mudeleid ehitada.

 

Sotsiaalne aktiivsus – lapsed võivad:

  • koguda (ajalehe-)artikleid neile huvipakkuvatest teemadest;

  • kirjutada mõnele toimetajale või avalikule teenistujale kirju;

  • keskkonna koristusalgatustes osaleda;

  • naabruskonnas taaskasutust organiseerida.

 

Vabatahtlik töö – lapsed võivad: (mõelda, kuidas saaks kedagi aidata praeguses eriolukorras)

  • vanadekodu külastada;

  • haiget inimest abistada;

  • koeraga jalutada;

  • kellegi last hoida/olla lapsehoidja;

  • aidata nooremal lapsel midagi õppida.

 

Sport – lapsed võivad: (hetkel saab teha individuaalselt, internetis leiduvate õpetuste järgi)

  • võistkonnamänge mängida;

  • võimlemistrennis osaleda;

  • rulluisutada.

 

Jätke meelde – lapsed õpivad tehes. Nad tahavad ja vajavad aktiivset kaasamist kõikidesse elu- ja pereelu toimetustesse. Nad on füüsiliselt tugevad, seltskondlikud ja valmis vastutama.

Lisaks üks artikkel, kus on samuti nimekiri sarnastest päriseluga seotud tegevustest, mida praegusel ajal võiks teha.

Näiteks:

  • tee intervjuu mõne pereliikmega;

  • mõõda ära kõik toad, arvuta iga toa pindala;

  • joonista oma maja või korteri plaan;

  • ole 60 minutit täiesti vaikselt ja kirjelda seda kogemust;

  • reasta kõik kodus olevad maitseained tähestiku järjekorda;

  • joonista enda sugupuu;

  • õpi mõned fraasid keeles, mida sa ei oska.