Igal lapsevanemal on ettekujutus sellest, missugune vanem ta lapsele tahab olla, aga see kujutlus kipub argielus meelest minema. Olen kirja pannud 10 põhimõtet, millest iga päev oma kodus lähtuda püüame, pidades silmas, et kodus on kasvamas laps vanusevahemikus 0–3 aastat. Lisaks on see sissejuhatus Montessori pedagoogikasse, kus pole oluline vaid kaunid riiulid ja materjalid, vaid mille taga on sügavamad ideed ja filosoofia.
10 Montessori pedagoogika põhimõtet, millest lähtume:
- Jälgi last ning lähtu temast! See on kõige olulisem põhimõte. Iga laps on indiviid ning läbib oma tempos eri perioode, kus ta on teatud asjade suhtes rohkem tundlikum. Lapsevaatluse abil on vanemal võimalik pakkuda talle täpselt neid tegevusi ja sellist keskkonda, mis toetavad maailma tundmaõppimist mängu kaudu. Treeni iseend olema pidevalt n-ö uurija ehk jälgi oma last ilma igasuguste ootuste ja eeldusteta. Montessori Eesti blogis on selle kohta hea postitus.
- Austus ja usaldus. Iga lapse sees on peidus horme (mõiste, mis pärineb kreeka keelest) ehk alateadlik ning eriline sisemine jõud, mis utsitab last tegema täpselt seda, mida tal teha on tarvis just sel arenguetapil, kus ta parasjagu asub. Vanemal tuleb silmas pidada, et laps pole lihtsalt laps, vaid inimene, kellel on omad vajadused, õppimise hetked jne. See avaldub kõige paremini igapäevastes pisiasjades, näiteks kuidas me lapsesse suhtume, kuidas temaga räägime, sh mis kõrguselt jne.
- Korrapärasus keskkonnas ja päevarütmis. Kord aitab lapsel kategoriseerida erinevaid tajusid, pakub turvatunnet ning läbi selle on toetatud tema loomulik vajadus uurida ja avastada, maailmas paremini orienteeruda. Seda on väga lihtne jälgida, kui kodus on igal asjal oma koht. Päevarütmi on võimalik rutiinsena hoida kindlate tegevustega, mida niikuinii iga päev teha tuleb – alustades sellest, kuidas hommikul ärgatakse ja hommikust süüakse, ning lõpetades sellega, mis tegevused toimuvad enne magama minemist. Pisiasjad, mis on igas päevas lapse jaoks samad, loovad sisemist turvatunnet, mis on väga vajalik.
- Ettevalmistatud keskkond. See toetab lapse püüdlusi olla iseseisev sünnist saadik ning on seotud tema tundliku perioodiga korra suhtes. Keskkond peaks pakkuma lapsele ligipääsu talle eakohastele tegevustele (nt saab ise endale vett valada, kui janu on) ning olema esteetiline, lihtne ja korrapärane. Visuaalne kord aitab kaasa ka sisemise korra tekkimisele. Lasku vahel lapse kõrgusele (istu põrandale) ja vaata, mida sa näed.
- Aita mul seda ise teha. Lapsed ei oota, et vanem oleks nende teenija ja teeks asju nende eest ära. Nende jaoks on oluline, et on loodud tingimused ja suhtumine, mis aitab neil asju ise teha. Vanemate roll on aidata lastel olla parim versioon sellest, kes nad olema peaksid. Näiteks peame lapsele riideid ostes aina enam mõtlema, kas neid on tal endal lihtne selga panna ja seljast saada. Lapsele tuleb pidevalt pakkuda väikeseid juhtnööre, kuidas seda paremini teha, ilma et meie teda alati täielikult riidesse paneks. Meeles tuleb pidada, et last ei ole tarvis aidata millegagi, millega ta ise hakkama saab, vaid anda talle aega teha seda omal viisil ise. Sellised tegevused on näiteks treppidest ronimine, lusikaga söömine, salli-mütsi peast ära võtmine jne. Kui anname lapsele natukene rohkem aega ja teeme ise pausi, suudabki ta neid asju täitsa ise teha ning tunneb „Ma tegin seda täitsa ise!“ tunnet või kui ta juba räägiks, siis ilmselt ka hõikaks.
„No one can be free unless he is independent.“ Maria Montessori
- Lapse kaasamine igapäevaelu tegevustesse ja sensoorsete kogemuste pakkumine. Lapsed armastavad uurida neid ümbritsevat keskkonda kõigi oma meeltega. Kui pakume võimalust kõiki meeli pidevalt arendada, areneb lastel rikkalikum tunnetus neid ümbritsevast maailmast ning nad on suutelised tegema teadlikumaid valikuid.
- Lapse keskendumine on püha. See on põhimõte, mida ma endale aeg-ajalt ikka meelde pean tuletama. Kui laps on tegemas keskendunult midagi, mis ei sea ohtu ei teda ega ümbritsevat keskkonda, mis toetab mõnda arengueesmärki, arendab motoorikat, keeleoskust, mida ta aina kordab ja kordab ning mis minule, vanemale, on vastuvõetav, siis kas mul on ikkagi tarvis sekkuda mõne kommentaari või tähelepanu kõrvalejuhtimisega? Lapsel tuleb keskendumist õppida ning mida rohkem tal selleks võimalust on, seda osavamaks ta muutub. Sellele aitab kaasa ka pidev tegevuste kordamine – olgu see ühe ja sama raamatu vaatamine, soov ühte ja sama lugu kuulata/laulda jne.
- Vabadus liikuda. Liikumine stimuleerib meeli, arendab keskendumisvõimet, iseseisvust, enesekindlust, koordinatsiooni, keelt, kasvatab distsipliini ja sisemist tahet ning tulemuseks on terve keha ja terve vaim. Näiteks lapsele riideid ja jalanõusid valides mõtlen endamisi, kas need annavad võimaluse talle vabalt liikuda või takistavad need teda kuidagi (eriti näiteks väikelapse puhul, kes alles õpib roomama/kõndima – kas tal seljas olevad riided toetavad liikumist või hoopis takistavad). Kas laps saab kodus vabalt liikuda erinevate tubade vahel, ilma et kuskil oleks mõni piire ees (kui see just pole tema turvalisusega seotud)? Kas ta saab piisavalt füüsiliselt aktiivne olla? Meil on kodus näiteks palju treppe ning Pikleri kolmnurk, kus laps saab ronida. Lisaks piisavalt ruumi, juhuks kui tal on isu palli taga ajades ka mõned kiiremad sammud teha. Kas ta saab piisavalt palju ka väljas liikuda?
“One of the greatest mistakes of our day is to think of movement by itself, as something apart from the higher functions.“ Maria Montessori
- Ettevalmistatud täiskasvanu. Lapsed on vahvad, kuid nende eest hoolitsemine ja ühe õnneliku lapse üles kasvatamine tänapäeva maailmas nõuab, et vanem oleks teadlik erinevatest võimalustest ja ohtudest ning oskaks neist lähtuvalt teha oma perele sobivaid valikuid. See vajab pidevat õppimist, katsetamist, uurimist. Mulle väga meeldib ütlus, mida Steve Jobs kasutas Stanfordi lõpuaktusel: „Stay Hungry. Stay Foolish.”. See kehtib iga eluvaldkonna kohta, sh ka selle kohta, kuidas lapse loomulikku arengut toetada. Ei tasu oodata, et laps oskaks kõike ise teha või teaks, mis on õige või vale, vanemal tuleb olla eeskujuks, ette näidata.
„If we touch children, we touch humanity. We must educate adults to realize that we can only better humanity through the child. We must realize that the child is the builder of man.“ Maria Montessori – The 1946 London Lectures
- Reaalne maailm fantaasiamaailma asemel. Alla kuueaastased lapsed ei suuda vahet teha reaalsusel ja fantaasial, seega tuleks neile varastel elusaastatel pakkuda raamatuid ja lugusid realistlike piltidega reaalsetest olukordadest. Meie peres kehtib reegel, et kui laps on ärkvel, siis meil televiisor või raadio ei mängi, kui neil pole just konkreetset eesmärki (nt laste muusikalugude kuulamine), v.a autosõidul, kus raadio siiski taustaks mängib.
- Vabadus piirides. Tõeline vabadus ei eksisteeri ilma piiride ja distsipliinita. Distsiplineeritud inimene suudab endale selgeks teha reeglid ning selle tulemusel tunneb ta, et vastutab ise oma tegude eest. Kõrge distsipliiniga kaasneb ka austus teiste suhtes. Kõik kirjapandud põhimõtted ning palju muudki on selleks, et toetada lapse sisemisi eesmärke, sh kuidas olla iseseisev. Kui lapsel on liiga palju vabadust, võrdub see tegelikult kaosega.
Esialgu võib tunduda, et põhimõtteid on palju, kuid kui miski muu meeles ei püsi, siis peamine on, et jälgi oma last, lähtu temast ning küll kõik hästi läheb. Vanemaks olemine on tegelikult väga ilus teekond.