“Iga tarbetu abi on takistuseks lapse loomulikule arengule,” ütles Maria Montessori. Montessori järgi austab ja toetab täiskasvanu lapse loomulikku pürgimust iseseisvusele. Tihtipeale aga on nii, et lapsel on küll suur huvi ning ta oleks valmis iseseisvalt tegutsema, kuid ta on harjunud sellega, et täiskasvanud tema ümber teevad teatud asju. Ennast ümbritsevat keskkonda jälgides on lapsel tekkinud arusaam, et need tegevused kuuluvadki ainult täiskasvanutele.
Aga kuidas siis lapse iseseisvuse arengut toetada? Millal ja kuidas alustada? Kuidas ära tunda, et laps on valmis ise sööma, riietuma, koristama, söögivalmistamisel osalema?
Laps jälgib keskkonna tavasid ja omandab need kergesti. Seetõttu on mõistlik lasta lapsel võimalikult varakult näiteks kodutöödel osaleda. Kodus on palju argiseid tegevusi, mida laps võib rõõmsalt ja edukalt teha: koos vanemaga mänguasjade koristamine, laua katmine, pesu sorteerimine, nõudepesumasina tühjendamine. Pisike laps võib pudru või jogurtiga söömiseks lauanoaga banaani viilutada, hiljem kasutada sakitajat (ingl. k crinkle cutter) ja õppida päris noaga lõikamist. Vanem peaks lapsele kõigepealt iga tegevuse rahulikult ja aeglaselt ise ette näitama.
Väiksemale lapsele võib anda kätte lusika või asetada riided tema ette põrandale ning jälgida, mis juhtub. Kui suurem laps tahab, et vanem teda riidesse paneks või toitu tükeldaks, võiks teda innustada “proovi ise teha!” ja ootama jääda. Kui üks või teine tegevus veel ei õnnestu, ei maksa asjast suurt numbrit teha ning lihtsalt aidata lapsel tegevus lõpuni sooritada.
Väiksema lapsega võiks asju teha koos, suurem laps võib aga erinevaid tegevusi teha täiesti iseseisvalt. Meeles tasuks pidada, et tööd-tegemised ei tohiks olla liiga lihtsad, aga kindlasti ka mitte liiga keerulised. Liiga lihtsad tegevused ei paku lapsele pikemalt huvi ega toeta arengut. Seda on väga hästi kirjeldanud tuntud psühholoog Lev Võgotski, kes rääkis lähima arengu tsoonist (ingl.k zone of proximal development). Pakkudes lapsele tegevusi, mis on sammukese võrra ees tema juba saavutatud arengutasemest, aitame tal jätkuvalt kasvada ja areneda. Erinevad ülesanded võib vastavalt lapse võimetele osadeks jagada, sest liiga suured nõudmised kurnavad last ning tekitavad stressi, sobiva raskusega ülesanne on aga mõnusaks väljakutseks. Montessori rõhutab lapsevaatluse olulisust, sest see annab meile väärtuslikku infot selle kohta, kus laps oma arengus parajasti on, millega ta juba ise hakkama saab ning milliste tegevuste juures juhendamist ja tuge vajab. Kui laps alles uusi asju õpib, peaksime lähedal püsima ja olema valmis vajadusel aitama. Lapse tegevust ei tohiks kõrvalt kommenteerida ega parandada, vaid peaksime laskma lapsel ise uurida ja avastada. Oluline on tegevuse protsess, mitte selle tulemus. Anname lapsele aega. Lapse jaoks on kõik tegevused uued. Ta teeb ja kogeb, esimestel kordadel õpib uut nii lapse keha kui ka meel. Kui tarvis on, siis näitame sama tegevuse sooritamise protsessi järgmisel korral jälle terves ulatuses ise ette, keskendudes eriti hoolikalt sellele osale, mis lapsele raskusi tekitas. Pakume lapsele võimalusi saada õnnestumise kogemus. Jätame ruumi ka ebaõnnestumistele. Niimoodi areneb probleemilahendusoskus, kasvab julgus ja usk oma võimetesse. Lapse tegevustele pidevalt vahele segades edastame sõnumi, et ta ei oska ega saa ise hakkama ning vajabki pidevalt kõrvalist abi. Üleliigselt aitama kipume üldjuhul ikka ja ainult heast tahtest, kuid on väga oluline, et õpiksime sellele tähelepanu pöörama ja ennast vajadusel tagasi hoidma.
Kodune keskkond peaks olema ettevalmistatud nii, et see võimaldaks lapsel iseseisvalt tegutseda. Asjadel peaks olema oma koht, näiteks madalatel avatud riiulitel korvides. See, et laps teab, kus tema asjad on, ja see, et need ka päriselt seal on, lisab lapsele turvatunnet. Püsiv ja korras keskkond on lapse arengu seisukohalt tähtis.
Montessori pedagoogikas räägitakse palju vabadusest, kuid vähemalt sama palju ka ettevalmistatud keskkonnast. Laps võib vabalt tegutseda keskkonnas, mille täiskasvanud on läbi mõelnud ja lapse jaoks ette valmistanud ning kus kehtivad ka teatud kindlad piirid.
Lapsele liigse vabaduse andmine on samaväärne lapse hooletusse jätmisega. Väikese inimese kanda on sel juhul jäetud vastutus teha otsuseid, mille tegemiseks tal kogemused ja oskused puuduvad. Laps ei tea, mis on lubatud, mis mitte, milline käitumine on õige, milline vale. Tal ei jää muud üle, kui pidevalt katsetada ja proovida, kas tema ümber on miski ka püsiv. Iga lapse jaoks on tema enda vanemad kõige paremad ja targemad inimesed kogu maailmas. Anname lapsele nõu ja toetame teda kasvamisel. Peaksime teadlikult vältima lapse jätmist olukorda, kus alles väljaspool kodu hakkab ta keskkonnast oma käitumise kohta tagasisidet saama. Laseme lapsel arvamust avaldada ja kuulame teda, võtame tema arvamusi kuulda, kuid peame meeles, et laseme lapsel otsustada selliste asjade üle, mis tema oskustele ja arengule vastavad.
Kui laps ei oska tegevuste vahel valida või pole nõus näiteks koristama, pakume talle valikuid. Selle asemel et paluda lapsel koristada, võib hoopis küsida, kas ta tahab kollased või punased Legod kokku korjata.
Ka riidepoes tasuks Montessori pilguga ringi vaadata. Riiete valikul tasuks tähelepanu pöörata sellele, et need oleks pehmest ja venivast materjalist, et lapsel oleks võimalik iseseisvalt riidesse panemise ja riidest lahti võtmisega hakkama saada. Armsad kampsunid pisikeste pärlnööpidega, kitsad varrukad, mittevenivad legginsid või teksad võivad küll stiilsed ja trendikad olla, kuid ei toeta kahjuks lapse iseseisvat tegevust.
Kõige tähtsam aga on see, et täiskasvanu on rahulik ja järjekindel, teatud asju peab lapsele mitmeid kordi kordama, enne kui see lapse jaoks omaseks muutub. Riieldes ja näägutades ei saavuta me omi eesmärke ei laste ega täiskasvanutega suheldes. Ole viisakas. Lapsega rääkides mine lapse juurde, lasku tema tasandile, ära räägi või hüüa lapsele juhiseid teisest toast. Niimoodi käitudes näitad lapse suhtes üles austust ning laps omandab selle käitumismudeli eeskuju järgi ka ise. Ära tee lapse eest, vaid toeta ta loomulikku arengut ning lase tal iseseisvalt tegutseda!
